Keskerakondlane Anneli Ott kritiseeris Siuru maksumust, väites, et tegemist on investeeringuga, mis tehakse toimetuleku arvelt. Kuid Tartu abilinnapea Elo Kiiveti sõnul on kultuur toimetuleku oluline osa ning Otti hinnangud on eksitavad.
Kui poliitik hakkab rääkima, et kultuur ei vääri investeeringuid, tasub meenutada, mille nimel ühiskond end kaitseb, mida me hoiame ja edasi kanname.
Selles kaitses ei loe ainult laskemoon, sest nagu Marju Lauristin ütleb: „Kultuur annab vägivalla vastu enam tuge kui suur rahakott või kõva pauguga kahur.“ Ja kui kultuuri halvustavat juttu hakkab rääkima endine kultuuriminister, tasub kiiremas korras faktid üle vaadata.
Anneli Ott kirjutas hiljuti emotsionaalse artikli, mis puudutas suures osas kultuurikeskus Siuru rahastamist ja tegeles ühe ehitusmaterjali siunamisega.
Raske on uskuda, et sama inimene, kes kultuuriministrina aitas selle projekti kanda riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja, peab seda nüüd raiskamiseks. Võib-olla pole probleem siiski betoonis, vaid kehvas mälus.
Siuru on läbimõeldud projekt
Kõigest neli aastat tagasi rääkis Ott ERRis, kuidas välja valitud kultuuriobjektid on regionaalselt hästi hajutatud ja piirkondadele või Eestile suure mõjuga. Siis oli Siuru, toonase nimega Tartu südalinna kultuurikeskus (Süku), justkui heas kirjas ja vajalik, praegu peab ta sisulist kasu küsitavaks. Samas intervjuus nentis ta toona, et eks peab raha ka betooni panema, aga ei tohi unustada ka teist poolt. Üllatus-üllatus – Siuruga me ei olegi seda unustanud.
Kultuurikeskus ühendab Tartu linnaraamatukogu, Tartu kunstimuuseumi, väärtfilmikino, sündmuskeskust ja teisi loomevaldkondi. See ei ole „betoonist kast“, vaid avatud ruum, kus inimesed kohtuvad, loovad ja õpivad.
Siuru on investeering tulevikku, mille majanduslikku ja sotsiaalset kasu mõõdetakse aastakümnetes ja mis loob töökohti, elu- ja kultuuriruumi. Ja mõõdetud on seda projekti ikka väga põhjalikult, mh on arvestatud ka sellega, et keskus tagab ise enda hooldus- ja ülalpidamiskulud ehk ei tekita linnale lisakulusid.
Soovmõtlemisest on asi kaugel, koos ekspertidega on Siuru risti ja põiki läbi arvutatud.
Ott eksitab lugejat
Piinliku populismi ja seosetute asjadega hirmutamisega viskub Ott barrikaadidele, nagu Tartu maksaks kinni kogu Siuru ehituse ja seetõttu jääb kõik muu tegemata. Tegu on Tartu ajaloo suurima välisinvesteeringuga, mis mõjutab kogu Lõuna-Eestit.
Kultuurikeskuse ehitusest rahastab kaks kolmandiku Eesti kultuurkapital, kolmandik Tartu linn ja seda toetust millekski muuks kasutada ei saa.
Demagoogiline väide nagu oleks Siuru muudkui kallinenud ei vasta samuti tõele – 2022. aastal sõlmitud leping kultuurkapitali ja Tartu linnavalitsuse vahel kehtestas maksimaalse toetussumma, mis võtab arvesse ehitushindade muutust lepingu allkirjastamise ja ehituse alustamise vahel.
Seega on mainitud summa ehk Siuru arvutuslik maksumus 92 miljonit eurot algusest peale teada olnud suurusjärk, millest hoolega kinni peetakse ja mida pidevalt eelarvestamistega kontrollitakse.
Samuti taskuks meenutada, et projektile avaldas varem selget toetust Aadu Musta eestvedamisel ka Keskerakond ise, mille peasekretär Ott on. Ilmselt ei ole Ott Tartu asjadega kursis, sest nii elu kui töö on teda hoidnud mujal.
Musta tasakaalukas ja Tartu-meelne lähenemine ei kadunud ka Riigikogu kultuurikomisjonis ja tema koostöövõimet igatsetakse tänini Tartu volikoguski taga. Praegu on Keskerakonna juhtkond liikunud opositsioonilisse vastandumisse, niimoodi Tartu arendamise asemel seda pidurdama asudes.
Kultuur on keskse tähtsusega
Ott väidab, et kultuur ei ole toimetulek. Justkui raamat, näitus või kogukonnaüritus ei leevendaks vaimset survet, ei aitaks luua sidusust, tuua ühte ruumi kokku eri põlvkondi ega pakuks loomingulist väljundit.
Ehk oleks tal mõistlik rääkida mõne õpetaja, noorsootöötaja või terapeudiga, kes igapäevaselt näevad, kuidas loovus aitab.
Kogu dramaatiline „aga miks pidu katku ajal“ narratiiv on piinlik. Kultuur ei küsi majandustsükleid. Kultuur ei ole pidu ega luksus. Ühiskonnad, mis investeerivad loovusesse rasketel aegadel, püsivad tugevamad.
Kas tõesti söandab Ott väita, et koolilaps, kes läheb raamatukokku, ei ole kogukond? Ei ole seda ka näitusekülastaja, kontserdil käija, filmiarutelul osaleja? Et 550 kultuuritegelase riigikokku saadetud allkirjad ei esinda ühtegi kogukonda? Et Siuru ei tee elu paremaks meile nii vajalikel kultuuriasutustel, nende töötajatel, teistel loojatel?
Näib, et artikkel püüab jätta muljet, et kultuur on ainult jõukate meelelahutus, kus tavainimene osaleda ei saa. Tegelikkuses kujundatakse Siurust kättesaadav ja kutsuv avatud ruum, kus sünnivad uued ideed ja kultuurikontaktid.
Linnaraamatukogu, Tartu kõige populaarsem kultuuriasutus on kõigile tasuta ja saab uues kultuurikeskuses avaramad ruumid, et pakkuda tänasest rohkem võimalusi tegevuseks, kohtumiseks, laenutamiseks.
Tartu ei pea valima kultuuri või toimetuleku vahel. Sotsiaaldemokraadid seisavad tasakaaluka poliitika eest nii inimeste toimetuleku kui ka tulevikku suunatud investeeringute nimel. Kultuuri peab kindlasti ja vankumatult toetama, aga see ei tähenda, et muud otsused jäävad tegemata.
Sümbolismiga läheb Otil samuti nihu. Nimi „Siuru“ pole juhuslik, vaid viide eesti modernistlikule kirjandusrühmitusele, kes tõi 20. sajandi alguses luulesse vabaduse ja lüürika. Eesti kultuuri lugu võiks ju ometi tunda ka endine kultuuriminister. Keskus kannab seda pärandit edasi, annab sellele uue tänavapäevase hoo. Loovus ja mälu on tuleviku vundament.
On veidi irooniline, et projekt, mida Ott kunagi toetas, osutub nüüd tema kriitika sihtmärgiks. Mälul võib olla lühike, aga õnneks saan siin aidata.
Siuru pole mitte raiskamine, vaid meeldetuletus, et Tartu ja Lõuna-Eesti inimesed väärivad kohta, kuhu kokku tulla, kus vaimu turgutada ning vahetada kohalikke ja välismaiseid kultuurikogemusi. Siuru on kodu tartlastele, kes tulevad kultuuri kogema ja kodu kultuuri loojatele lähemalt ja kaugemalt.
Kui kultuuri hakatakse vastandama lastele, julgeolekule, toimetulekule või kujutama betooni ja vildakate sümbolite kaudu, unustatakse, et tegelik sidusus sünnib kuuluvusest ja loovusest.
Taas Lauristin tsiteerides: „Ühe rahva ja kultuuri saavad surematuks teha ainult kultuuriloojad.“ Siuru on vajalik ja väärtusi loov investeering kogu Lõuna-Eestile. Siuru on kultuuri kodu.