Viimastel päevadel avalikustatud majandusprognoos ja selle saateks olevad valitsuse sõnumid näitavad taas, kui sügaval kriisis on Eesti praegune juhtimine. On lausa uskumatu, et peaminister nimetab raskelt kokku kogutud maksude toel veidike vähenenud eelarve puudujääki „ülejäägiks“. Ja seda olukorras, kus ka Reformierakonna enda rahanduse asjatundjad ei jaga Michali samme ega pea neid vastutustundlikuks.
Kuid piinlik pole mitte ainult see, et rahva usalduse kaotanud valitsuserakondade juhid püüavad inimestele musta valgeks rääkides rohkem meele järgi olla, vaid ka seepärast, et selle taga on Kristen Michali järjekordne poliitmängurluse katse, millest on tekkinud muster.
Vaatame ajas veidi tagasi. Kui Kristen Michal lõpuks Kaja Kallase asemel erakonna juhiks sai ning peaministri ameti üle võttis, kuid see samm oravate populaarsusele kuidagi kaasa ei aidanud, loodeti reitingu tõus saavutada sotsiaaldemokraatide valitsusest minema saatmisega. Kuid ka sellest polnud kasu.
Siis nägime sarnase näitemängu kordust Tallinnas, kus koalitsiooni lõhkumise ettekäändeks toodi lasteaia kohatasu kaotamine. Kuid oh üllatust, pealinnas, kus inimeste elatustase võrreldes Eesti teiste piirkondadega on niigi kõrgem ja kus lasteaiatasu langetati juba enne seda 50 eurole ning kus alates teisest lapsest ja vähekindlustatud perede lastele ongi lasteaed tasuta, nägid inimesed selle petumängu läbi.
Väga hästi saadi aru, et tundub, et Kristen Michal – mees, kelle karjäärile on varasemalt tooni andnud erakonna rahastusskandaalid – otsustas, et tema isiklik võimuambitsioon on tähtsam kui Eesti pealinna tulevik. Ja kui viimati üritas Michal peaministri toolil püsimiseks Tallinna korruptantidele loovutada, siis nüüd mängib ta kogu riigi tulevikuga.
Ekspertkuvand mureneb
Kui ühel päeval räägitakse maksutõusust ja teisel maksulangetusest, siis ei teki ei ettevõtjatel ega inimestel usaldust. Selline laperdamine rahanduspoliitikas tekitab ebakindlust ja pärsib investeeringuid.
Kui tänane valitsus jätkab oma reitingute tõstmise lootuses kulutamist ja mängurlust, saab 2027. aastal ametisse astuv uus valitsus päranduseks hiiglasliku miinusega riigieelarve. Nagu Lauri Läänemets kirjutas, saavad sel juhul tagajärjed olema väga rängad, sest vähemalt miljardile eurole tuleb kohe kate leida ja selleks on ainult ainult kaks võimalust: kas maksude tõstmine või kärped hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenustes.
See on aga tee, mille hinnaks on eesti inimeste toimetulek. Juba praegu näeme, kuidas osa ühiskonnast on sunnitud kokku hoidma elementaarse arvelt ja sissetulekutest ei jätku enam isegi toidu ostmiseks. Samal ajal koondab 10% jõukamatest enda kätte 60% Eesti varadest.
Ebavõrdsuse süvenedes kahaneb keskklass ja majanduse areng pidurdub veelgi. IMF ja OECD on meie valitsusi hoiatanud korduvalt, et ebavõrdsuse kasv viib majanduse stagneerumiseni ning pärsib ligipääsu haridusele, tervishoiule ja teistele avalikele teenustele. Hariduslik ebavõrdsus on aga juba täna suur probleem, sest üha enamate laste haridus sõltub vanemate rahakoti paksusest.
Sotsiaaldemokraadid on pakkunud välja reaalseid lahendusi, nagu astmeline tulumaks, soodsam käibemaks toidule ja esmatarbekaupadele. Õiglasema maksukoormuse jaotuse puhul ei asetuks riigikaitseks vajaliku panuse teravik madala ja keskmise sissetulekuga inimestele ja jõukamad peaksid maksusoodustuste asemel veidi enam panustama hakkama.
Eesti vajab nutikat juhtimist, mitte peaministrit, kes oma isikliku võimuambitsiooni nimel sadade tuhandete inimeste heaolu ohverdab. Muster, mis algas Reformierakonna sisepoliitilistest mängudest, on täna jõudnud sinnamaani, et mängitakse kogu Eesti tulevikuga, sest Michal ei paista suutvat leppida mõttega, et ta on peaministrina totaalselt läbi kukkunud, ja selle mängurluse tagajärjed maksab kinni maksumaksja ja ühiskond tervikuna.
Ja kui parafraseerida haridusministri rõõmuhõiset, et raha olla neil nüüd kui muda, siis mida selle üleääre ajava rahahunnikuga peale hakatakse? Kas kuudepikkused ravijärjekorrad kaovad ja vanaemad saavad puusaopile? Kas laste ravimiseks ei pea enam „Jõulutunnelis“ kerjama? Kas vaimse tervise abi muutub abivajajatele kättesaadavaks?
Kas õpetajad, päästjad ja politseinikud hakkavad väärilist palka saama ja kas liiklussurmade vähendamine võetakse süsteemselt ette ning maanteeäärsete postide asemel saame Eestisse päris ootepaviljonid? Kas bussid, rongid ning praamid hakkavad normaalselt liikuma, lagunev elamufond renoveeritukse ja toidu käibemaks liigub sinna, kus see olem peaks?
Või jätkame rikastele maksusoodustuste tegemist ja julgeolekumaks jääb ka edaspidi vaesemate kanda?
Rahandusministri hiljutine avaldus, et meelega ei viida eelarvet paremasse seisu, et järgmine valitsus ei saaks maksulangetusi teha, näitab ehedalt, et juhtimise keskmes pole mitte riigi huvid, vaid vanade poliitikute egod. Kuid selles, tõenäoliselt Michali juhitud Reformierakonna viimases reitingu päästmise katses pole mängu pandud mitte ainult pealinna, vaid kogu riigi tulevik ja inimeste toimetulek – nagu Urmas Jaagant oma värskeimat Poliitikaradarit sisse juhatab – Eestis liigub rekordilise, selle aastatuhande ühe suurima puudujäägiga eelarve poole.