Marina Kaljurand: olen tänasest ametlikult sots ja olen selle üle uhke

Marina Kaljuranna kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul.

Head sotsiaaldemokraadid ja sotsiaaldemokraatide sõbrad

Ma õnnitlen teid tänase üldkogu puhul ja tänan võimaluse eest teiega oma mõtteid jagada.

Ei pea olema Stanislavski, Indrek Saar või Jaak Allik, et teada, et esimeses vaatuses seinal olnud püss viimases vaatuses tulistab. Aga mida teeb selles praeguses vaatuses seni ühtegi erakonda mittekuuluv ja ometi sotsiaaldemokraatide üldkogul kõnelev naisterahvas, kes kannab punast pintsakut. Astub erakonda? Vale vastus. Ta on juba erakonnas. Olen tänasest ametlikult sots ja olen selle üle uhke.

Võin esmakordselt oma elus pöörduda kellegi poole sõnadega “head erakonnakaaslased”.

Niisiis, head erakonnakaaslased, miks ma seda tegin?

Olen viimastel aastatel väga palju Eestis ringi käinud – kohtunud tudengitega, õpilastega, naiste organisatsioonidega ning mitmete teiste organisatsioonidega. Olen seda teinud diplomaadina, ministrina, presidendikandidaadina. Aga enamasti lihtsalt Eesti elust ja Eesti inimestest huvitatuna.

Ja ikka on jutt jõudnud poliitika juurde. Olen alati rääkinud poliitikast ausalt ja ilustamata, olen rääkinud oma kogemusest ning julgustanud inimesi poliitikaja poliitikute suhtes aktiivsed ja nõudlikud olema. Tihti kuulsin vastuseks – aga miks Teie poliitikas ei ole? Tõesti, väga õige küsimus – miks?

Ei ole saladus, et mind on viimastel aastatel korduvalt poliitikasse kutsutud ja mitte ainult sotside poolt. Kutsuti ka enne kohalike omavalitsuste valimisi. Vastasin eitavalt, sest ma ei olnud kindel, et poliitika on minu kutsumus. Ja olgem ausad – ega poliitikute maine ei ole täna kõige parem. Palju lihtsam on teha seda, millega oled harjunud, olla oma mugavustsoonis ja aeg-ajalt poliitikuid kritiseerida. Keerulisem on astuda oma mugavustsoonist välja ja püüda poliitikuna Eesti riigi ja rahva elu ja tulevikku kujundada. Vajasin aega, et mõelda ja selgusele jõuda.

Ja nüüd ma tegin oma otsuse. Ma ei teinud seda surve tõttu või haletsusest või viisakusest. See oleks olnud alandav ja vale. Tegin oma otsuse, sest tean ja tunnen, et aeg on küps, sest arvan, et mul on mida Eesti poliitikasse tuua, sest minu arvates on nii õige. Ausam ja julgem on öelda otse, et siin ma seisan ja tahan Eesti elu läbi erakonnademokraatia edendada, sest mul on oma arusaam, mida Eesti vajab. Ja läbi mõttekaasluse saavad mõtted lõpuks ka tegudeks, mis ongi demokraatia olemus.

Minu jaoks tähendab see väga suurt muudatust ja väga suurt sammu. Olen seni teeninud Eesti riiki diplomaadina, suursaadikuna ja välisministrina ning olen saanud teha seda, mida ma oskan ja armastan. Poliitikuna olen oma suhteliselt uustulnuk, isegi kui võrdsustan 15 kuud välisministrina ja presidendikandidaadina poliitika intensiivkursusega.

Miks just sotsiaaldemokraatlik erakond?

Mäletan väga hästi presidendikampaania ajal toimunud kohtumist sotside Riigikogu fraktsiooniga. Üks kohtumisel osalenud naisterahvas, kes on praegu ka siin saalis, kuulas tükk aega vaikides mu juttu ja ütles lõpuks – kuulan Sind – sots, mis sots.

Need teemad, millest rääkisin presidendivalimiste ajal – julgeolek ja kindlustunne, üksteise ärakuulamine ja üksteisest lugupidamine, hoolimine ja abistamine – on teemad, mis on olnud ja jäävad mulle väga oluliseks. Täna räägivad kõik erakonnad hoolimisest. Ja see on hea. Mitte ühelgi inimesel ega erakonnal ei tohi olla monopoli ideedele, väärtustele või põhimõtetele. Ma usun sellesse, et häid mõtteid tuleb toetada ja aidata ellu viia. Ja ei ole vahet, kas nad tulevad erkonnalt, üksikisikult või liikumiselt. See, et kõik räägivad hoolimisest ja abistamisest, näitab, et need on teemad, mis lähevad täna inimestele korda.

Oleme palju saavutanud – nii rahvusvaheliselt kui kodus. Oleme õigustatult uhked oma riigi ja inimeste edusammude üle. Tähistame võimsalt Eesti 100. aastapäeva ja teeme julgeid tulevikuplaane. Nii see peabki olema. Ja samas teame, et mitte kõigil meist ei lähe täna hästi. Teame, et meie seas on neid, kelle hääl on liiga nõrk, et seda kuuldaks. On neid, kes vajavad märkamist, tähelepanu ja hoolt. Hoolimine ei tohi jääda pelgalt teoreetiliseks harjutuseks, vaid saama asjaks, millega me kõik riigi ja rahvana peame tegelema. Võrdsus on oluline, aga mitte tingimata selles mõttes, et kõik saavad võrdselt, vaid selles mõttes, et Eestis valitseks võimaluste võrdsus.

Ma usun sellesse, et igal inimesel on õigus olla vaba ja väärikas, avaldada oma arvamust ja olla ära kuulatud, ilma et teda selle eest naeruvääristatakse või sildistatakse. Eesti rahva mõõdupuuks ei saa olla „tõupuhtus“. Ühegi inimese suurimaks veaks ei saa olla tema rahvus või nahavärv. Eesti riik ja rahvas, keel ja kultuur jäävad püsima, kui neid hoiavad elus kõik inimesed, kes elavad Eestis – nii noored kui vanad, nii eestlased kui venelased, nii valged kui tumedanahalised, nii usklikud kui ateistid, nii heterod kui samasoolised. Meid on liiga vähe, et üksteist alandada, solvata või ignoreerida.

Mul on olnud väga palju huvitavaid kohtumisi, aga mõned neist on jäänud eriliselt meelde. Üks Kohtla-Järve koolitüdruk, kes tuli pärast kohtumist minu juurde ja ütles, et nüüd ta usub, et venelane võib saada Eesti välisministriks, kui ta oskab eesti keelt ning lubas eesti keele veel paremini ära õppida. Või iraani noormees, kes oli Selveris kassapidaja ja selgitas eesti keeles, mida tähendab sinilille-kampaania „Anname au“. Või viimane Euroopa päev Sillamäe Gümnaasiumis, kui sama päeva sisse mahtus teises maailmsõjas hukkunute mälestamine ja arutelu Euroopa Liidu tuleviku üle. Või kohtumine Võrumaal, kus vanem härrasmees kurtis, et tema küll aru ei saa, miks poliitikud on nii kurjad ja tigedad – Eestil läheb ju paremini, kui kunagi varem.Või kohtumised Päikeselaagris Remnikul, mis toovad igal suvel kokku sajad lapsed, kes ei oleks laagrisse saanud, kui neid ei oleks märgatud või neist ei oleks hoolitud.

Selles mõttes ei erine Eesti Euroopast ega Euroopa Eestist. Keskendumine eristamisele annab odavat populaarsust, aga on petukaup. Tänane Eesti ei ole usaldusväärne õigusriik mitte seetõttu, et oleme rõhutanud oma erinevust Euroopast. Ei, vastupidi. Solidaarsus ja koostöötahe on andnud Euroopale rahu aastakümned ning Eestile kindlama iseseisvuse kui kunagi varem ajaloos. Sellegi nimel tuleb aga teha tööd päevast päeva, ja seda tööd tahan ma jätkata!

Ma olen väga uhke verivärske vanaema ja peagi saan veel ühe lapselapse. Loodetavasti ei jää nad viimasteks. Ma tahan, et neist ja kõigist Eesti lastest kasvaksid ausad, julged, töökad ja väärikad inimesed.  Ma tahan, et nende elu oleks parem, kui meil. Ma tahan, et nad kasvataksid oma lapsi ja lapselapsi Eestimaal. Ma tahan, et pärandaksime oma lastele ja lastelastele parema, sallivama, ühtehoidvama, õnnelikuma ning rikkama riigi.

Usun, et sotside ridades saan ma anda sellesse ka oma panuse, sest need on põhimõtted, mille eest sotsid kaljukindlalt seisavad.

Samuti loodan, et oma sammuga julgustan ka teisi esile tulema, kellel on ideid ja mõtteid. Eriti neid, kelle hääl muidu vaiksemalt kõlab, kelle taga pole suurt raha või muud mõjuvõimu. Ja eelkõige naisi, kes julgevad astuda vastu solvamistele, ahistamistele, tõrjumisele. Aga ka kõiki teisi – noori, ettevõtjaid, spetsialiste, ametnikke, õpetajaid, olenemata rahvusest ja emakeelest.

Eesti riik väärib, et teda juhiksid ja suunaksid parimatest parimad. Aga selleks tuleb parimatest parimad üles leida ja julgustada ning toetada neid. Ning ei ole mõtet valetada ega ilustada – poliitika võib olla julm, poliitika võib olla ebaõiglane ja halastamatu ning poliitikute maine tänases Eestis on päris kehv. Selleks, et seda muuta, tuleb tulla poliitikaväljakule ja mitte jääda kommentaatoriks või pealtvaatajaks.

Tänan tähelepanu eest!