Abipolitseinik Lauri Läänemets: abipolitseinik politseinikku ei asenda

Ann VaidaSiseturvalisus

Aasta-aastalt on abipolitseinike arv kasvanud: 2017. aastal osalesid 1023 abipolitseinikku politseilistes tegevustes kokku rekordilised 120 589 tundi. Abipolitseinike kasvavast olulisusest siseturvalisuse tagamisel on Riigikogusse jõudnud eelnõu abipolitseiniku seaduse muutmiseks, millega soovitakse abipolitseinikele anda rohkem õigusi reageerimisel. Kuigi eelnõu sisaldab mõningaid häid mõtteid ja on tehtud heas usus abipolitseinike tööd parandada, on selle koostamise lähtealus paigast ära, kirjutab abipolitseinik ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige Lauri Läänemets.

Abipolitseinikuna tegutsemine on võimalus kodanikele anda enda vabast ajast ja tahtest panus kodukandi turvalisusse. Vabatahtlikult ollakse abis patrullides, puhumisreididel ja toetatakse piirkonnapolitseinikku. Kohaliku kogukonna tundjana on abipolitseiniku roll asendamatu inimeste ja politsei ühendaja. 

Seega on abipolitseiniku mõte  täiendada politseid tema töös, mitte politseid asendada. Plaan anda vabatahtlikele õigus kasutada ametirelva sunnivahendina on aga samm politsei vabatahtlikega asendamise poole. 

Abipolitseinikuna relva kandmine pole iseenest midagi uut. Ka täna on paljudel abipolitseinikel relva kandmise õigus ja näiteks Tallinnas ei olegi võimalik abipolitseinikuna osaleda patrullis ilma relvata. Seda põhjusel, et olukorras, kus tekib reaalne ja vahetu oht elule, oleks abipolitseinikul võimalus kasutada relva kaitsevahendina. Õnneks tuleb neid olukordi ette harva, kus relv kabuurist ka tegelikult välja võetakse.

Ma ei kahtle ühegi abipolitseiniku relva käsitsemise pädevuses, sest juba praegu tuleb selle õiguse saamiseks läbida koolitused ja igal aastal teha raske test. Relva kasutamine sunnivahendina eeldab aga palju rohkemat. Näiteks põgeneva auto peatamise puhul vaidlevad isegi eksperdid, kas ja millisel juhul sellises situatsioonis on põhjendatud relva kasutamine. Põgeneva auto võib nii tõesti pidama saada, kuid alati võib keegi sattuda olema samal ajal tee ääres, lask võib mööda minna ning tekkida hoopis uus ohtlik olukord.

Lisaks on situatsioonid, kus relv välja võetakse, tihti segased, stressirohked, nõuavad kiiret tegutsemist ja mis kõige tähtsam, kogemust. Isegi politseiniku jaoks ei ole selles olukorras õige tegutsemisviisi valimine kerge, kuid politseiniku töös tekib rutiin ja igapäeva praktika, mis aitab tal keerulistes olukordades otsuseid langetada.

Abipolitseinikul on võimalik panustada aga vastavalt võimalustele. On abipolitseinikke, kes käivad patrullis regulaarselt (nagu ilmselt ka eelnõu koostanud ja selle eest sõna võtnud Jaak Madison ja Sergei Metlev), aga on ka neid, kes patrullis üldse ei käi või kes käivad patrullis näiteks iga paari kuu tagant. Sellest tulenevalt on vabatahtlike korrakaitsjate kogemus ja pädevus väga erinevad. Seadusemuudatuse koostamise aluseks ongi kõige pädevamad abipolitseinikud, seadus annaks aga õigused kõigile.

Enne, kui vajadust politsei järgi lahjendada, peaks pigem mõtlema, kas probleem ei peitu kuskil mujal. Võib-olla laheneb probleem politseinike järgmise palgatõusuga või peaks struktuurides ette nägema rohkem ametikohti, selmet vabatahtlikele rohkem korrakaitselisi õigusi anda? Abipolitsei on ja jääb täiendavaks jõuks ega hakka politseid asendama nüüd ega edaspidi.

Avaldatud Eesti Päevalehe arvamusrubriigis 13.10.2018.