Sotsiaalteaduste tudeng kirjutas Õhtulehes, kuidas Euroopa Komisjoni naisvolinikud on enamasti pärit vaestematest riikidest nagu Eesti. Kas naisvolinike kvoot palutakse täita n-ö ebaolulisematel riikidel?

Marianne Mikko: Tudeng on püstitanud intellektuaalselt huvitava hüpoteesi. Ei enamat.

Euroopa Liidu seadusandlik ja täideviiviv organ Euroopa Komisjon koosneb kõikide liikmesriikide esindajatest. Liikmesriigi valitsus nimetab sellesse organisse oma esindaja, kes peab läbima Euroopa Parlamendi vägagi pingelise ristküsitlusvooru. Üldiselt on nii, kui juba kord liikmesriigi valitsus on kellegi nimetanud, siis see inimene ka ametisse määratakse. On üksikuid erandeid, aga üldjuhul on see kindla peale minek, et pealinnade kandidaat ka koha Komisjoni laua taga saab.

On erinevaid mõtteid, kuidas Euroopa Komisjoni voliniku määramist läbipaistvamaks teha. Eestiski on sotsiaaldemokraatide nõudel sisse viidud valitsuse poolt määratud kandidaadi kuulamine riigikogus. Eks see emakeelne harjutus Toompeal on kui hääle lahti laulmine ennne võõrkeelset ettekannet nõudlike eurosaadikute ees. Ent kombed on erinevates liikmesriikides erinevad. Euroopa Komisjonil mingeid erinõudeid pole.

Siinkohal on siiski üks aga. Selle aastatuhende algusest peale on palju räägitud soolisest tasakaalust Euroopa Liidus. See puudutab põhimõtet, et võimekaid naisi peaks võimalikult palju kõrgetel kohtadel töötama. Siinkohal tuletan meelde ühte toppama jäänud nn 40 protsendi direktiivi. Selle direktiivi järgi peab olema börsiettevõtete nõukogudes naisi mitte täpselt pooleks meestega, aga siiski 40 protsenti. Ka riigikogu XII koosseisu Euroopa Liidu asjade komisjonis arutasime seda direktiivi väga põhjalikult. Läks hääletuseks. Kuivõrd üks hääl jäi puudu, siis sai Eestist selle direktiivi blokeeriv vähemus. Mis omakorda tähendab, et 40 protsendi direktiiv tolmub Euroopa Komisjoni riiulil ja ootab oma aega. Teisisõnu seda, et Saksamaa muudaks meelt. Eesti sörgib selles küsimuses lipa-lopa sakslaste järel ehk kui Berliin otsustab teisiti, siis Tallinn ka.

Mitte miski ei takista aga liikmesriikidel oma voliniku kandidaadi nimetamisel silmas pidama soolist tasakaalu. Mõelgem Põhjala riikide peale, aga ka Holland, Prantsusmaa ja Itaalia on Brüsselisse saatnud naise Euroopa Komisjoni liikmeks. Eesti on Kadri Simsoni kujul teinud hea valiku nii üleminekuvoliniku kui ka pärisvoliniku puhul. Kaks eelmist Eesti valitsuse volinikku on ju olnud mehed. Üle- või alahindamata erinevate sugude võimeid, leian, et aeg Eestist naisvoliniku lähetamiseks Brüsselisse on küps. Me oleme mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas ainulaadsed naiste kõrge haridustaseme poolest. Õigupoolest just eesti naine ongi maailma kõige kõrgemini haritud naine. Sestap vajab Euroopa meie tarka (naist), et kreeni kalduvat kontinenti tagasi tasakaalu saada.

Mõistagi pole ühe või teise voliniku portfell sama raske. Mõistagi pole väike- ja suurriik samas kaalukategoorias. Või SKT kõikidel võrdväärne. Mis aga puudutab Eestit ja meie senist poliitikat, siis oleme olnud usaldusväärne Euroopa Liidu liikmesriik. Ainus, kes paikneb täpselt Lääne ja Ida vahel, olemata veel seal, aga mitte enam ka siin. Ehk Idas. Eesti voliniku saatus seisneb Eesti peaministri läbirääkimisoskustes ja Eesti sõprade olemasolus. See, et meie voliniku kandidaat kuulub euroliberaalide (ALDE) hulka ei ole kõige olulisem. Varem oli poliitilisel perekonnal hoopis suurem tähendus, kas liikmesriik saadab sotsiaaldemokraadi või konservatiivi Euroopa Komisjoni volinikuks. Need jõujooned on täna muutunud Euroopas hägusaks.

Isiklikult pooldan ideed, et iga liikmesriik peaks käima välja kaks voliniku kandidaati – ühe naise ja ühe mehe. Nii saaks Euroopa Parlament tõesti otsustada, kes väärib voliniku kõrget palka. Samas taipan, et see mõte on raskepärane, kuivõrd sõelumisprotsess võib kesta kõige-kõige välja selgitamiseks mitte nädalaid, vaid ikka oma mitu kuud. Teisalt, demokraatia ongi keeruline. Või soovime loobuda demokraatiast?

Marianne Mikko: Aeg on küps lähetada Eestist Brüsselisse naisvolinik