Parlamentaarse demokraatia veendunud toetajana olen riigikogu liikmete isiklike abiliste teemal olnud kidakeelne. Selle põhjus on väga lihtne ja sai mulle selgeks umbes kümme aastat tagasi, kui teema esimest korda päevakorral oli, kirjutab sotsiaaldemokraat Eiki Nestor Õhtulehes.
Nimelt teatasin ühel arutelul, et riigikogu lihtliikmena ei oskaks ma oma personaalsele abile ilmselt ülesandeid anda. Ja sain õigustatult pragada – mis sul viga, sa oled siin aegade algusest ja kõik on selge, ja nii edasi ja edasi.
Ning siinkohal pole tõesti millegi üle vaielda. Eks nii on ka iga muu tööga, kus kogemused teevad elu lihtsamaks. Riigikogu liikme puhul tähendab see eelkõige ajaloolist mälu, miks kunagi mingi otsus just üht- ja mitte teistmoodi langetati. Pluss teadmine, et kui sa ise mingile küsimusele vastust ei oska leida, siis aegade jooksul oled ikka kohanud kedagi, kes seda vastust peaks teadma ning on nõus vastama. Kui sellele lisandub ka võime iseseisvalt asju uurida ja järeldusi teha, saab see töö selgeks ka kiiremini, aga kogemused tulevad igal juhul kasuks.
Parlamendi suhtes kriitiliselt meelestatud lugejate rahustuseks ütlen, et tõesti olen aegade jooksul kohanud ka saadikuid, kellele see töö üle jõu kipub olema. Neid ei ole palju, aga neid on. Neid ei aita ka isiklikud abid ja tema kõrgeausus valija valib neid ikka ja jälle tagasi. See on valijate püha õigus, mille peale pole põhjust pahandada. Nii on ja jääb olema ka mujal maailmas, kus tegu on demokraatiaga. Ja valijate valikuid tuleb austada.
Riigikogul juba on abilised
Ega ka praegu pole riigikogu liikmed olukorras, kus nad oleks abilisteta. Nõunikud ja konsultandid on nii fraktsioonidel kui ka komisjonidel.
Fraktsioonide abiliste arv sõltub liikmete arvust fraktsioonis. Mida suurem on fraktsioon, seda rohkem on abilisi. Seejuures saab riigikogu juhatus kokku lepitud reeglite alusel määrata palgafondi suuruse. Kui mitu abilist selle alusel tööle palgatakse ja kes tööle võetakse, on iga poliitilise rühma enda otsus ning nende arvu võite riigikogu kodulehelt kokku lugeda.
Mingil määral arvestatakse ka seda, et teatud ülesandeid peavad fraktsioonid täitma sõltumata sellest, kui palju neil parlamendis kohti on. Ehk siis võimalused peaks veidi rohkem toetama väiksemaid fraktsioone. Siinkohal ütleb mu „ajalooline mälu“, et seda põhimõtet on ka rikutud. Kui Res Publica suur fraktsioon valitsusliidust kunagi välja jäi, tegi riigikogu juhatus neid reegleid ringi ja seda väiksemate kahjuks. Eelmise riigikogu koosseisu ajal õnnestus seda olukorda veidi parandada.
Fraktsioonide abiliste tööpõld on erakordselt lai. Suhtlus valijate ja meediaga, saadikute igapäevatöö korraldamine, eelnõude, arupärimiste ja muudatuste ettevalmistamine. Ehk siis lisaks sisulisele tööle seadusandlusega tuleb neil olla toeks ka kõiges selles, mida me nimetame poliitikaks.
Hoopis teine suunitlus on nõunikel ja konsultantidel, kes töötavad riigikogu komisjonide juures. Nende ülesanne number üks, kaks ja kolm on tegelda seadusandlusega. Seejuures moel, et austatakse nii riigikogu enamuse kui ka vähemuse saadikuid. Nende arv komisjonides sõltub eelkõige tegelikust töömahust. Seadusloome sisu poole pealt peab riigikogu liige saama abi eelkõige komisjonist.
Riigikogu jääb seadusloomes valitsusele alla
Eeltoodu oli sissejuhatuseks järgnevale. Ehk on siis lihtsam mõista. Ma arvan, et riigikogu liikme isikliku abilise küsimus ei ole päevakohane. Või on siis selline veevirvendus, millest suurt midagi ei muutu. Tegelik probleem on mujal.
Nimelt. Eesti on parlamentaarne riik, ehk valijate valitud riigikogu on meil nii A kui O. Väga mitmel põhjusel ei saa aga ka Eesti vabariik lubada endale luksust omada mitut kompetentsikeskust avaliku võimu korraldamisel. On äärmiselt mõistlik, et nii riigikogu kui vabariigi valitsust toetav ametnikkond töötaks ühtse meeskonnana Eesti vabariigi huvides. Töötab ka praegu ühtse meeskonnana, aga paraku peame tõdema, et täidesaatva võimu ehk valitsuse võimalused on palju suuremad kui riigikogul. Ja see on tegelik ning arutamist väärt teema.
Lihtsalt – riigikogu komisjoni kõrgeim ametnik peab olema eelnõude sisu asjus sama teadja inimene kui ministeeriumi vastava ala „äss“. Siinkohal olen vaoshoitud ega lasku aruteludesse, kuidas peaks meie põhiseaduslike institutsioonide eelarve sünd välja nägema. See on omaette ja oluline teema. Sisuliselt peaks olema ministeeriumi asekantsleri eluunistuseks olla riigikogu komisjoni juhtiv ametnik. Täna saab riigikogu unistada, et see kunagi juhtuks.
Aga lubamatu on olukord, kus näiteks õiguskantsleri ettepanekul otsustab riigikogu häälteenamusega seadust muuta, ning siis jääb ootama valitsuse eelnõu, et seda teha. Kui riigikogu tunnistas, et seaduses on viga, peaks olema võimetekohane teha ka seadusemuudatus. Valitsuse võimalused koostada tõsiste uuringute ja arutelu tulemusena oluline eelnõu on oluliselt suuremad kui parlamendil.
Riigikogu ametnik peaks aga omama autoriteeti sirge seljaga öelda, et tema meelest on tegu lollusega, kui tema arvates nii on. Näitena kasvõi Ratase valitsuse pensionide teise samba hävitamise eelnõu. Selleks ei pea olema president või õiguskantsler, et jõuda järeldusele, et valitsuse eelnõu on põhiseadusevastane ning pole kooskõlas sotsiaalmaksuseadusega.
Kui abiliste arvu asjus peavadki valitsuse võimalused olema suuremad, siis teadmiste puhul on vastupidi.
Paraku ei ole selle eelmisel aastal võimule tulnud koalitsiooni tegevus teinud siinkohal elu lihtsamaks. Valitsuse võitlus olematu süvariigiga on ühtlasi olnud ähvardus ametnikele. Nii pole ka mingi ime, et varem poliitikutega vabalt suhelnud ametnikud soovivad jääda opositsioonisaadikutega suheldes anonüümseks või vaikivad hoopis. Ei vii see Eesti elu edasi mitte kuidagi ja mitte kunagi.
Riigikogu liikmena on mul olnud au töötada koos asjalike ja avatud abilistega. Nii oma fraktsioonis kui ka komisjonides või juhatuses. Tean, et ka neile teeb muret riigikogu võime olla põhiseaduse mõttest lähtuval tasemel. Nüüdisaegne parlament on vabakondadega koos töötav professionaalne suurus. Kummitempel kuu peale! Ja selleks ei aita riigikogu liikme isiklik abimees meid kuigi palju edasi. Ega vii ka tagasi.
Vabandust, lugupeetud rahvasaadikud, ma ei oskaks ka täna oma isiklikule riigikogu liikme abile ülesandeid anda, nii nagu ka kümme aastat tagasi.