Tutvusin Harvardi ülikooli biostatistika professori Lin Xihongi ettekandega, mis põhineb Hiina Hubei provintsi pealinna Wuhani rohkem kui 25 000 koroonaviirusesse nakatunu andmete analüüsil. Professor on 20. märtsil üles laadinud väga olulise info, mille põhilisi järeldusi on põhjust tutvustada ka eesti keeles, kirjutab riigikogu liige, sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Põhjarannikus.
Ettekanne keskendus suuresti sellele, millised meetmed võimaldasid Wuhanil viiruse levikut piirata. See ei tähenda, et Euroopas või USAs tuleb teha täpselt samu asju. Riigid ja ühiskonnad on erisugused. See, mis töötab Hiinas, ei pruugi anda tulemusi Euroopas. Sellele vaatamata tasub meil minu arvates võimalikult palju õppida Wuhani kogemusest ja kasutada meile antud ajalist edumaad.
Professor Xihong alustas oma ettekannet sellest, et kohatu on koroonaviiruse võrdlemine hooajalise gripiviirusega, sest suremus on kümme korda kõrgem. Ka on selle viiruse leviku majanduslikud ning ühiskondlikud mõjud erakordselt suured. Wuhani statistika kinnitab selgelt, et riskirühmas on eeskätt eakamad inimesed.
Tema põhisõnum oli siiski positiivne. Wuhani andmete põhjal saab teha järelduse, et viiruse levikut on võimalik peatada, kuid see nõudis ametivõimudelt erakordseid meetmeid ja kogu ühiskonnalt harukordseid pingutusi.
Wuhanis kasvas nakatanute arv väga kiiresti ning tervishoiusüsteem ei suutnud enam toime tulla. Wuhani linn pandi lukku, inimesed pidid püsima kodus − täpselt nagu Eestis praegu. Kuid need meetmed ei olnud piisavad, et viiruse levik kontrolli alla saada. Põhjusi oli mitu. Esiteks, haigus kandus endiselt edasi pereliikmetele, kes omakorda nakatasid teisi. Teiseks, nakatunutel oli liikumispiirangute tõttu keeruline saada arstiabi. Kolmandaks, kodune karantiin põhines inimeste mõistlikul käitumisel ja aususel nagu ka meil. Aga kõik ei püsinud kodus, läksid poodi või arsti juurde.
Kriisi ületamiseks pandi vähem kui kahe nädalaga püsti kaks uut haiglat ning loodi 16 välihaiglat, kasutades selleks staadione ja messikeskusi. Tühjana seisvatesse hotellidesse ja ühiselamutesse majutati viirusekahtlusega inimesi, aga ka neid, kes olid olnud haigetega kontaktis.
Kõik positiivse proovi andjad, kellel olid kerged sümptomid, paigutati spetsiaalselt sel eesmärgil ehitatud haiglatesse ja välihaiglatesse. Kui ajutisse haiglasse paigutatud patsientide olukord halvenes, viidi nad kohe üle tavahaiglasse, et pakkuda neile kõrgemal tasemel arstiabi.
Need, kelle puhul oli alust kahtlustada koroonaviirusesse nakatumist (neil olid sümptomid), paigutati karantiini selleks otstarbeks kasutusele võetud hotellidesse. Kui sinna paigutatud inimene andis positiivse proovi, viidi ta üle eelmainitud välihaiglasse. Veel paigutati hotellidesse karantiini kõik need, kellel oli palavik. Kui nende proov osutus positiivseks, viidi ka nemad üle välihaiglasse.
Peale selle majutati hotellidesse ja ühiselamutesse need, kes olid olnud kontaktis inimestega, kes olid andnud positiivse proovi või kelle puhul kahtlustati nakatumist. Kõigile eelmainituile korraldati keskselt transport kas välihaiglatesse või karantiini.
See tõi tulemuse. Nakatunud inimestelt kandus viirus märksa vähem edasi. Samuti said inimesed kiirelt arstiabi, mille tulemusel jäi vähem inimesi raskelt haigeks ning vajas intensiivravi. Intensiivravi vajajad said seda omakorda väiksema ooteajaga, sest viibisid juba arstide järelevalve all. Need sammud vähendasid oluliselt meditsiinisüsteemi ülekoormatust.
Wuhani arstidele korraldati eraldi majutus, et viirus ei leviks edasi nende pereliikmetele ja et arstid ise ei haigestuks. Suurt rõhku pandi ka arstide isiklikele kaitsevahenditele.
Testidest oli puudus ka Wuhanis. Esmalt testiti neid, kelle puhul oli alust kahtlustada nakatumist. Veebruari teises pooles saadeti kohaliku omavalitsuse töötajad käima ukselt uksele, et tuvastada sümptomitega inimesi. Neidki testiti esimesel võimalusel. Teises järjekorras testiti neid, kes olid olnud kontaktis koroonaviiruse kandjatega, kuid kellel ei olnud sümptomeid.
Ülalkirjeldatud strateegia osutus edukaks. 10. märtsil suleti välihaiglad. 18. märts oli esimene päev, mil ei diagnoositud enam ühtegi uut koroonaviirusesse haigestunut. Peamine, mida Wuhani kogemus näib õpetavat: see, mida me praegu Eestis teeme (piirid-koolid kinni ning palve püsida kodus), ei ole suure tõenäosusega piisav, et viiruse levikut peatada.
Ma ei ole tervishoiuvaldkonna ekspert, seega ma ei tea, mis on õige või vale. Vastuse peavad leidma Eesti ametkonnad ja ametis olev valitsus. Ometi on minu meelest vägagi kohane esitada mitmeid küsimusi.
1. Kas on mingit alust uskuda ja loota, et Eestis saab viiruse levik olema aeglasem, kui oli Wuhanis või on hetkel näiteks Itaalias ja Hispaanias? Kui mitte, siis järelikult saavad lähinädalad ja -kuud olema ühiskonna jaoks väga rasked.
2. Kui meil ei ole alust eeldada, et pääseme kuidagi kergemalt, siis kas Eestis tuleb ühel hetkel hakata tarvitusele võtma Wuhaniga sarnaseid meetmeid? Kui see on nii, siis mida varem me sellega algust teeme, seda parem. Juba praegu on hotelliomanikke, kes pakuvad riigile sisuliselt tasuta hotellitube.
3. Kui eeldame, et vajame rangemaid reegleid, siis tuleb sellest võimalikult varakult teada anda. Inimestel peab olema selge arusaamine, mis juhtub kriisi süvenedes. Minu arvates peab valitsus avalikustama teatava “teekaardi” − loetelu piiravatest lisameetmetest, mis rakenduvad siis, kui on näha, et viiruse riigisisese leviku risk on kõrge.
4. Milline roll on omavalitsustel? Kas suuremad linnad peavad alustama Wuhani eeskujul ettevalmistusi karantiinitingimuste loomiseks? Kas omavalitsused peavad looma võimalused tuua eakatele toiduained ja ravimid koju? Kas tuleb hakata organiseerima nakkuskahtlusega inimestele eritransporti? Ja nii edasi.