Rannar Vassiljev: „nähtamatu käsi” aitab kriiside ajal paremäärmuslasi

digiEbavõrdsus

Sama näeme praegu ka USA-s. Vastupidist kogemust pakuvad Põhjamaad, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Rannar Vassiljev Eesti Päevalehes. 

Enne kui viirus hakkas jõuliselt meie elu ümber korraldama, tundsid paljud muret, et ühiskonna traagelniidid hargnevad ja samamoodi jätkates võib pill varsti lõhki minna. Korraks leidsime koroonaviiruses endale ühise vaenlase ja nii mõnelegi tundus, et lõhed hakkavad vähenema. Ühine vaenlane ju liidab.

Ent niipea kui viirus näitas taandumise märke, polnud vaja eriolukorra lõppu oodatagi, et paar kuud tuha all hõõgunud pinged uuesti lõkkele lööksid. Nüüdseks oleme jõudnud selleni, et rahandusminister ähvardab maasikakasvatajaid , kes julgesid valitsust kritiseerida, maksuameti uurimisega ja teeb juttu Euroopa Liitu jäämise referendumist. Kuhu edasi?

Süngeim teetähis

Mõistmaks, kuhu suured kriisid võivad ühiskondi tüürida, tasub heita pilk minevikku. Eelmise sajandi suurim majanduskriis ristiti suureks depressiooniks. See sai alguse 1929. aastal, kestis aastaid ja võttis enda kindlasse haardesse suure osa maailmast. Seda, et praegune kriis on üleilmne, me teame. Kas see kestab aasta või mitu, selgub tulevikus. Ent praegu meenutatakse väga tihti just 90 aasta tagust aega.

Suure depressiooni tagajärjed olid Euroopa jaoks laastavad. Vaesus, ebavõrdus ja ebaõiglustunne oli soodne pinnas ühiskondade lõhestumiseks ja paremäärmusluse kasvuks. Kui enne neil Euroopas toetust peaaegu polnudki, keskmiselt 1%, siis pärast kriisi kasvas see 10%-ni.

Paljudes Euroopa riikides kerkisid jõuliselt esile paremäärmuslikud jõud ning nii mõnigi riik hülgas demokraatia ja marssis diktatuuri. Saksamaal tuli majanduskriisi toel võimule Hitler. Ka Eestis oli 1930-ndate algus kõike muud kui harmooniline, tekkis vabadussõjalaste liikumine ja seejärel tuli Pätsi vaikiv ajastu.

Kordusetendus kümne aasta tagant

Tulles tagasi sellesse sajandisse tasub meenutada suurt majandussurutist. Ameerika finantssektori kokkuvarisemine 12 aastat tagasi oli katalüsaator, mis vallandas kriisi ja mõjutas suurt osa maailmast. Euroopas tõi suur majandussurutis uue lõhestumislaine ja paremäärmusluse kasvu. Kui enne majanduskriisi oli nende toetus Euroopas keskmiselt 5% juures, siis kümne aastaga see peaaegu kolmekordistus.

Demokraatia on saanud tõsise hoobi Ungaris ja Poolas. Nii mõnegi teise riigi valitsus seab neid eeskujuks. Marine Le Pen jõudis Prantsuse presidendivalimistel viimasesse vooru, Matteo Salvini juhitud Liiga võitis Itaalias ülekaalukalt viimased europarlamendi valimised. Eestis hakkas pärast majanduskriisi pead tõstma EKRE.

Ajaloos on populistide ja paremäärmuslaste populaarsuse eelduseks olnud laialt leviv ebaõiglustunne. See ilmestab hästi ka eelmise kriisi ajal ja järel toimunut. Tunne, et pankade päästmine ja eelarve tasakaalureeglid on olulisemad kui inimesed, näis ebaõiglane ja lõi soodsa pinnase populistlikele ja äärmuslikele lähenemistele. Ka praegu USA-s toimuv on otseselt seotud ebaõiglustundega ja näitab, mis võib juhtuda, kui see pikema aja jooksul kuhjudes võimendub. Laialdane tunne, et nahavärv tähendab endiselt erinevat suhtumist ja diskrimineerimist ning erinevaid võimalusi elus, võib lõpuks sütitada nii emotsioonid kui ka poed, autod ja Molotovi kokteilid.

Ebavõrdsus toitis ka EKRE-t

Üks, mis põhjustab ebaõiglustunnet, on ebavõrdsus. Eestis hakkas ebavõrdsust näitav Gini koefitsient pärast kriisi kiiresti kasvama – kuni ajani, mil sotsid võimule tulid. Pärast kriisi kasvavast ebavõrdsusest võib otsida ka üht põhjust, miks EKRE sai peagi pead tõstma hakata. Rammus pinnas, millele hirme ja paanikat külvata, oli ette valmistatud.

Peale ühiskonna ja rikkamate ja vaesemate sissetuleku kõrvutamise on ebavõrdsusel teisigi nägusid. Üks neist on regionaalne. Kui eri piirkondade elu muutub kontrastseks, tekitab see trotsi. Isegi kui inimesel endal läheb hästi, siis mulje, et mujal tuleb tulemuse nimel palju vähem pingutada, näib tihti ebaõiglane. Ka EKRE toetus viimastel valimistel oli otseselt seotud piirkondliku ebavõrdsusega. Kui jätta kõrvale Ida-Virumaa, kus on teistsugune rahvuslik koosseis, tähendas valimisringkonna väike keskmine sissetulek ja kaugus Tallinnast kõrgemat toetust EKRE-le.

Minevik õpetab, et kriisid võivad ühiskondi kergesti lõhestada ja see aitab kaasa äärmuslike erakondade kasvule. Praegu peaks meid murelikuks tegema, et tugevalt paremale kaldu poliitikud pole Eestis ega Euroopas üldse olnud enne varasemaid kriise kunagi nii populaarsed kui enne praegust kriisi.

Võib õppida ka positiivset

Õnneks leidub ajaloos ka helgemaid näiteid, kus kriisis on leitud ühisosa. Juba nimetatud suure depressiooni ajast leiab hea eeskuju. Just siis pandi Rootsis, Taanis ja Norras alus põhjamaisele heaoluriigile, mis ilmestab seni neid ühiskondi. Nad troonivad ühtaegu nii jõukamate kui ka võrdsemate ja õnnelikumate riikide pingeridade tipus. Olukorras, kus paljud teised ühiskonnad lõhenesid, leiti viis, kuidas ühiskonda koos hoida ja paremaks muuta.

See põhines solidaarsusel. Arusaamal, et ühiskonna tugevus oleneb tema ühtsusest. Teadmisel, et ebavõrdsus võib kergesti kasvada kontrollimatuks ebaõiglustundeks. Kasutades majandusteadlase Hardo Pajula hiljutisi sõnu: „Järeldus, mille ma revolutsioonide ajalugu uurides teinud olen, on see, et meie elu ja vara kuuluvad meile meie kaaskodanike armust. Seda on eelseisvate aastate või kvartalite kestel endal kindlasti kasulik meeles pidada.”

Eksivad need, kes enesele valetades usuvad, et parempopulistide valitsuses hoidmine ei lase majanduskriisil Eesti ühiskonda lõhestada. Äärmuslaste huvi pole pingeid vähendada, sest lõhed on nende edu väetis. Samuti on ekslik arvata, et piisab vaid nende väljavahetamisest. Veendumus, et küll „nähtamatu käsi” ise majandust kasvatab ja riigi roll on olla võimalikult õhuke, viib ebaõiglustundeni. Ja see on vesi äärmusluse veskile. Selleks et kriis oleks meie jaoks peale ohu ka võimalus, peame edaspidi ühiskonna jõukuse kõrval oluliselt rohkem mõõtma, kuidas see jõukus inimeste vahel jaotub.

Rannar Vassiljev: „nähtamatu käsi” aitab kriiside ajal paremäärmuslasi