Riina Sikkut: palgalõhe ja maasikad

digiPalgad

Välismaiste hooajatööliste vaenamine ning põllumeeste ja aiandusega tegelejate kritiseerimine on osutunud EKRE jaoks ebameeldivaks ja venima jäänud teemaks, mis võib reitingutki kõigutada, kirjutab sotsiaaldemokraat Riina Sikkut ERR-i uudisteportaalis.

Kui lugesin uudist, et rahandusminister Martin Helme ei pea palkade läbipaistvuse suurendamist soolise palgalõhe vähendamiseks vajalikuks, siis mõtlesin, et maasikatelt tähelepanu ära saamiseks sobib ilusti palgalõhe naeruvääristamine ja Euroopa Liidu bürokraatia vähendamise õilis silt. Eksisin. Helme seisukohtadest vaatab vastu ignorantsus ja silmakirjalikkus.

“Tavapärased” vastuargumendid – palkade läbipaistvus suurendab halduskoormust, palgalõhe väheneb iseenesest, palgalõhet pole olemas, sest inimene ise ei arva, et ta soo tõttu vähem palka saab või maksab, praegu pole õige aeg sellega tegelemiseks, sest on kriis/suvi/vähe raha/teised tähtsad teemad – oli minister lihtsalt pannud ettevõtluse konkurentsivõime nurga alla.

Lühidalt öeldes leidis ta, et palkade läbipaistvuse meetmete rakendamine on väljakutse ettevõtete globaalsele konkurentsivõimele, talendiotsijaid ei tohi diskrimineerida, ettevõtjaid tuleb rohkem usaldada, palgakujundus peab olema vaba ning palgaläbirääkimised motiveerivad töötajat end arendama.

Vastan väidetele

Tõepoolest on Eesti ja EL-i jaoks globaalne konkurentsivõime tähtis, aga see ei tähenda konkureerimist madalaima hinna kategoorias. Seda ei suuda me juba ammu ja see ei saa ka eesmärk olla, sest sellega kaasnevad kehvad töötingimused ja madal palk.

Euroopa konkurentsieelis peab olema mujal. Ka biolagunevad pakendid, mahetooted, käsitöö ja Eestis kasvatatud maasikad pole turul madalaima hinnaga, aga me ostame neid ikka. Me teeme seda, sest see vastab meie väärtushinnangutele, esindab midagi, mida tahame toetada ja mille tarbimist eelistame.

Analoogiat tuues – Euroopa “inimkeskne digimajandus” tähendab, et me ei suuda tehnoloogiat toota sama odavalt kui Hiina. Me ei soovi anda andmeid teenimiseks näiteks USA suurkorporatsioonidele, vaid peame õigeks, et andmete omanikuks jääb inimene ning tehnoloogiat ei kasutata inimõiguste rikkumiseks.

Muidugi töötamine muutub, töötajad liiguvad üle ilma ja töötada saab distantsilt. Aga alateadlikud hoiakud ja eelarvamused liiguvad samuti piiriüleselt ning üleilmne talendivõistlus ei välista kuidagi diskrimineerimist.

Nii et ühelt poolt ei tähenda suurem rahvusvahelisus automaatselt palgalõhe kadumist. Soolist palgalõhet esineb ka teistes riikides ning teisalt töötab suur osa meist endiselt oma kodumaal üheksast viieni ühe tööandja juures. Seega ei jõua globaalse talendivõistluse võimalikud kasud paljude inimesteni.

Helme arvas, et “tuleks ettevõtjaid rohkem usaldada ning mitte seada neile järk-järgult täiendavaid piiranguid, sh palkadega seotuid.” Misasja? Viimastel kuudel oleme hoopis kuulnud, et ettevõtjad on orjapidajad, et nad peavad maksma kõrgemat palka ja hooajatöölised on kurjast. Kus on siin ettevõtjate usaldamine? Miks ei muretse rahandusminister põllumeeste konkurentsivõime pärast?

Kui paneme selle veel soolisse perspektiivi, siis tundub, et Helme kultiveerib piiriülest meeste solidaarsust. Ehituses ja põllul töötavatele ukraina meestele ei tohi madalamat palka maksta, aga meie naiste palk ei ole tähtis – siin tuleb usaldada ettevõtjat, et naistele kõrgema palga maksmine ei kahjustaks konkurentsivõimet!

Rahandusminister toetas vaba palgakujundust. “Meie hinnangul on peamiseks palka mõjutavaks asjaoluks inimese panus ettevõtte edusse ning sugu ei mängi siin olulist rolli,” oli tema sõnum.

Samal ajal on ühiskonnas hoolduskoormus ebavõrdselt jagunenud, hariduses ja tööturul esineb sooline segregatsioon ning naised on juhtivatel kohtadel alaesindatud. Kõik need asjaolud aga “meie” hinnangul töötajate värbamist ja tasustamist ei mõjuta. Huvitav, kas “meie” tähendab EKRE ministreid, rahandusministeeriumi töötajaid või mehi? Mine võta kinni!

“Tööturul ei vähenda struktuurset ebavõrdsust “pinguta rohkem ja ole parem” soovitused. 

Lisaks selgub, et palgaläbirääkimised tõstavad töötaja motivatsiooni end arendada. Ei saa välistada, et mõne inimese puhul on nii ka juhtunud, aga tööturul ei vähenda struktuurset ebavõrdsust “pinguta rohkem ja ole parem” soovitused. Eriti olukorras, kus naised pingutavadki – nende keskmine haridustase on meeste omast kõrgem.

Statistikaameti andmetel on naised alates 1997. aastast osalenud rohkem ka elukestvas õppes. Palgakõnelustel millegipärast 23 aastat pingutamist ja tubli olemist arvesse ei lähe.

Helme järeldus oli, et kõik soolise palgalõhe regulatsioonid tuleks kaotada, sest Eestis ettevõtjad “ei diskrimineeri kedagi tema soo pärast”! Muide, meil ei ole palgalõhe regulatsioone, küll on seaduses sätestatud kohustus maksta võrdse töö eest võrdset palka.

Ebavõrdsuse jätkumist ei saa lubada

Sooline palgalõhe on Eestis laiema avaliku arutelu all olnud üle kümne aasta. Eestis on endiselt EL-i suurim sooline palgalõhe, mis oli küll Eurostati 2018. aasta andmetel vähenenud 22,7 protsendini. Senini on Eestis tegeletud teavitamise, tööandjate koolitamise ja palgalõhe analüüsimisega.

On väga tähtis, et iga tööandja mõtleks paremini läbi oma töötajate värbamise ja töö tasustamise põhimõtted, kus peaks arvesse võtma töötajate tegelikke oskusi ja teadmisi.  See vähendab alateadlikke hoiakuid ja eelarvamusi, mis puudutavad inimeste sugu, vanust ja erivajadusi.

Kaasaegses töökeskkonnas peaksid palkade erinevused olema töötajatele arusaadavad ja põhjendatud – nii paraneb sisekliima ja tööga rahulolu.

Eestis on ikka veel levinud arusaam, et palgalõhe väheneb loomuliku arengu najal niikuinii ja mingit sekkumist ei ole vaja. Ebavõrdsuse jätkumist ei saa lubada ning vaikselt loota, et sooline palgalõhe kaob iseenesest või vaba turu toimimise tulemusena. Nii nagu vaba turg lubab “orjapidamist”, pigistab turg silma kinni ka ebavõrdse palga maksmise ees.

Riina Sikkut: palgalõhe ja maasikad