Mõte “Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased. Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu” pärineb Lev Tolstoi romaanist “Anna Karenina”. Olen selle tõdemuse peale mõelnud viimastel kuudel korduvalt, kui minu katsed tuua riigikogu ette psühhiaatrilise abi seaduse täiendus on põrkunud valitsusliidu saadikute külmuse ja küünilisusega, kirjutab sotsiaaldemokraat Helmen Kütt Pärnu Postimehes.
Seadusemuudatust, mis võimaldaks alla 18aastastel pöörduda psühhiaatri poole vanema nõusolekuta, ei vaja pered, kus suhted laste ja vanemate vahel on korras, kus valitseb armastus ja usaldus. Kaugeltki mitte kõik ei sirgu sellistes peredes.
Siinkohal tuleb rääkida kooli- ja internetikiusust, mille puhul lapsed vajavad täiskasvanute abi, kuid teismelised sageli häbenevad pöörduda oma vanemate poole. Ei lastekaitsetöötajatele ega ka kohtule ole võõrad olukorrad, kus vanemad on lahku läinud ja vaidlevad inetult lapse hooldusõiguse üle. Sellised lood mõjuvad lastele vaimselt väga rängalt.
Tänavusel lastekaitsepäeval elutööauhinna pälvinud Tartu lastearstile, pereterapeudile ja psühholoogile Lemme Haldrele teeb muret laste omavaheline seksuaalne vägivald, kus suuremad kasutavad nooremaid ära.
Harilikult on vanemaid laste ravisse kaasata vajalik, aga tuleb ette olukordi, kus see piirang takistab aitamist.
15. juunil lõppes sotsiaalkomisjonis ligikaudu viis kuud kestnud kõrvulukustav vaikus seaduseelnõu ümber: koos mittetulundusühingute esindajate, lastepsühhiaatri ja õiguskantsleri kantselei esindajaga arutasid komisjoni liikmed eelnõu, mille eesmärk on kindlustada raviga ka need noored, kes pöörduvad psühhiaatri poole ise, vanema nõusolekuta.
Istungi ajaks oli komisjonile laekunud 36 noorte ja vaimse tervisega tegeleva organisatsiooni pöördumine, mis teatas, et “muudatused, mis annavad noortele lisavõimalusi abi saada, peaksid olema rahvatervise huvides ja seega riigikogu prioriteet”.
Hoiatavana peaksid otsustajatele mõjuma olema laste enesetapud. Kui 2019. aastal läks vabasurma kaheksa last, on tänavu nelja ja poole kuu jooksul olnud seitse traagilist juhtumit.
Harilikult on vanemaid laste ravisse kaasata vajalik, aga tuleb ette olukordi, kus see piirang takistab aitamist. Näiteks siis, kui laps on perevägivalla või väärkohtlemise ohver või kui vanem on välismaal või on tal endal vaimse tervise probleemid. Nii saab edaspidi õigel ajal aidata näiteks teismelist, kes kannatab depressiooni, söömishäire või mõne sõltuvuse käes.
Eelnõu kohta valeväiteid sepistanud rahvasaadikutele ütlen, et arutelu on alati parem kui vaikelu. Ja parlamentaarses riigis on parlamendi täiskogu koht, kus hääletusega oma poolehoidu või vastuseisu väljendada. Laste parimates huvides tuleb seadust muuta nii, et keegi ei jääks vajaliku ravita.