Jalgrataste ja mikromobiilsusteenuste käibemaks tuleb võrdsustada ravimite ja rasestumisvastaste vahendite üheksa-protsendilise maksumääraga. Lisaeelarve on kiire võimalus suunata elanikke tervistavatele liikumisviisidele, kirjutab Hanno Matto ERR-i portaalis.

Füüsiline aktiivsus on tõendatult hea tervise pant. Paljude võimaluste seas on jalgrattasõit liikumisviis, mida saame nautida pea igas vanuses, lastest eakateni.

Jalgrattaga sõitmiseks on lihtne aega leida, sest saame seda kasutada punktist A punkti B jõudmiseks kulutamata minutitki auto parkimiskoha otsimisele või ühistranspordi ootamisele. Võib sõita rattaga tööle, kooli, poodi, teatrisse ja kasvõi Toompeale meelt avaldama. Rattaga igapäevane tööle sõitmine on lihtne viis ennetada istuva eluviisiga kaasnevaid probleeme ja olla tervem.

Kevadpäike näitab end märtsis igapäevaselt ning õues on sobivalt plusskraadid, mis kohati võimaldavad rattateedel taas nii kutsuvat puhast asfalti näidata. Pole siis imestada, et paljude eestimaalaste mõtted kalduvad uue jalgratta soetamisele.

Kiire surfamine jalgrataste veebipoodides, teadmiste avardamine rattatestide lugemisega ning kinnitust saab teadmine, et rattavalik on muljetavaldavalt lai, aga siiski Eesti inimeste keskmist ostujõudu arvestades mitte sugugi odav. Kui soovida vastupidavat ja särtsurammuga elektriisendit, et ka pikem sõit igapäevaselt tehtud saaks ja pere lõpuks ometi (teisest) autost päriselt loobuks, on hinnad 2000 ja enam eurot käibemaksuga.

Nimekõlalt elektrivoolu tugevuse ühikut meenutava eestimaise tootja Ampler vändatava särtsuratta omanikuks saab veidi rohkema kui 2500 euroga. 3000 euroga saab juba soetada sellise imeriistapuu, et kakskümmend kilomeetrit ühes suunas kasvõi ülesmäge pole probleem, õhtul teine kakskümmend kilomeetrit tagasi ja ise väntad seejuures ainult endale rõõmuks ja terviseks. Ei pea isegi akut vahepeal laadima, särtsu jagub veel õhtusteks ootamatuteks kõrvalpõigetekski. Ja seda kõike miinuskraadide juures.

Kes on tõuksiusku, peab eestimaise Tuule omanikuks saamise nimel rahakotti kergendama pooleteise tuhande euro võrra. Patriootidele kohaselt lisab tootja e-poe reklaamis, et tegemist on ainukese väljaspool Hiina Rahvavabariiki toodetud elektrilise tõukerattaga üldse. Hea teada, kui rattaostul määravaks on soov Eesti majandust kodumaise ostuga toetada.

Hetk enne ekraanil nupu “3000.00 – maksma” klikkimist meenub, et elektriautode entusiastist sõbrale andis valitsus keskkonnainvesteeringute keskuse vahendusel 5000 eurot ostutoetust. Küllap on õiglane, et pea 50 000 eurot pluss käibemaks maksva täiselektrilise auto soetamine vajabki maksumaksja poolt toetamist tagamaks, et perel mõni muu tarvilik ost tegemata ei jää, keskkonnakaitselised argumendid lisaks. Kordi rikkamas Soomes on elektriauto ostutoetus kõigest 2000 eurot.

Ehk leidub Eestis mõni elektrijalgratta soetamisele suunatud aktiivne abimeede? Tuleb vaid googeldada. Ei midagi. Nulliring! Keskkonnainvesteeringute keskus pakub küll hiliskevadeni võimalust taotleda elektribussi ja sellele laadimistaristu rajamise meetmest abiraha.

Isegi jalgrattakalk Tallinna linnavalitsus on äsja otsustanud abikäe ulatada korteriühistutele programmi “Hoovid korda” raames rattakuuride rajamiseks ja sinna elektrijalgrataste laadimisvõimekuse loomiseks, aga meedet et inimene võiks taotleda elektrijalgratta soetamiseks toetust või maksuvähendust pole.

Euroopa Liidu riikidest Prantsusmaal, Austrias, Hispaanias jm on vastav meede olemas ning jääb summana kahesaja kuni kuuesaja euro vahele olles sõltuvalt riigist, kas toetussummana fikseeritud või muutuva protsendina kahekümnest kuni kolmekümne kolmeni soetusmaksumusest ülempiiriga kuussada eurot. Suur abi ja motivaator eraisikust ostjale.

Kõige selle jalgrattateemalise surfamise ja googeldamise käigus oli võimalus sattuda kahele kalkulaatorile – avanesid käibemaksu- ja palgakalkulaatorid. Kiire toksimine andis ülevaateks, et ostes 3000 eurot maksva särtsuratta eest tuleb riigile maksudena palgatööst elatujal koos tööandja sotsiaalmaksu ning inimese enda kanda jääva tulu- ja käibemaksuga loovutada kokku 2530 kolm eurot (1283SM+750TM+500KM) olukorras, kus särtsuratta netohinnaks ilma käibemaksuta on 2500 eurot.

Seadmata kahtluse alla vajadust maksta tulumaksu, sotsiaalmaksu, käibemaksu ja kõikvõimalikke aktsiise – riik peab kuskilt eelarvesse raha saama ja erinevad maksud just selleks ongi – tõstatub küsimus, kas see ongi targa riigi tervise- ja keskkonnapoliitika.

Selleks, et keskkonnasõbralikku ja tervistavat jalgratast osta, peab eraisik rohkem maksu maksma kui on jalgratta käibemaksuvaba netomüügihind? Ja seda võrdluses, kus tööandja saab töövõtjale võimaldada maksuvabalt jalgratta pedaalimist jõusaalis. Midagi on siin valemis väga valesti ja see valem tuleb korda seada.

Koalitsioonilt on ehk palju hetkel oodata, et riigi lisaeelarvega niivõrd “tühisele” teemavaldkonnale nagu seda kergliiklusvahendite ja mikromobiilsusteenuste käibemaksumuutmine tähelepanu jagub.

Seega jääb loota, et riigikogu jalgrattasõprade toetusrühm, mis koosneb nii opositsiooni kui ka koalitsioonierakondade liikmeist, võtab lisaeelarve menetluse käigus vaevaks esitada parandusettepaneku vähendada kergliiklusvahendite ja mikromobiilsusteenuste (kõik ei tahagi ratast osta vaid piisab äpiga lühisõitudeks rentimisest) käibemaksumäära üheksale protsendile sarnaselt ravimitele ja rasestumisvastastele vahenditele.

On nii jalgratas kui ka tõukeratas inimesele teatud mõttes raviotstarbeline tervistav riistapuu ja mõnuallikas, liikumisvõimalusi avardava kõrval, mis hoiab keskkonna puhta ja väntaja terve. Maksumäära vähendamisest tingitud riigieelarve laekumise defitsiit saab uhkelt kaetud haigekassa kulutuste vähenemisega. Õnnelike pedaalijate ravikulud on väikesed või puuduvad sootuks.