Õpetajate palgatõus on tõepoolest pidev teema, mis on eriti hea kont närida valimislubadusena. Aga teha seda huvihariduse arvelt?
Võimulolijad on tõstnud viimastel nädalatel „au“ sisse kärpimise, kuna ei piisavat maksurahast, mille kannavad riigikassasse kokku nii inimesed kui ettevõtjad. Esimeste kärpeotsuste rusuvat mõju on ka tunda, kirjutab sotsiaaldemokraadist õpetaja Mari Speek EPLi arvamusportaalis.
Riigi senisest panusest huviharidusse kavatseb valitsus ära lõigata poole ja suunata vabaneva raha üldhariduskoolide õpetajate kolmeprotsendiliseks palgalisaks. Alguses lubatakse märkimisväärseid summasid, aga siis ei anta midagi või mis veel hullem – võetakse kellegi teise arvelt, nagu praegu, kus pihta saavad lapsed ja huviringide juhendajad.
Minul õpetajana on nüüd tunne, et mulle on siiratud kolmas neer ja see on võetud inimeselt, kes vajab seda rohkem kui mina.
Laste häired ja probleemid
Kindlasti ei räägi ma kõigi õpetajate eest, aga mina oleksin valmis loovutama oma palgatõusu huvialaõpetajatele, kes teevad tööd, mida kahjuks piisavalt ei väärtustata.
Aga läheme tagasi maksude juurde. Makse maksavad ju inimesed ja mitte maksurobotid. Selleks, et tulevased maksumaksjad kasvaksid ilusasti üles ja et neist sirguksid õnnelikud ja elus hakkama saavad kodanikud, on vaja, et vanemate kõrval toetaks ka riik igakülgselt laste haridusteed ja arengut.
Huvihariduse toetusskeem on end hästi õigustanud suurepärane asi, mille jätkumine on iseäranis oluline ajal, mil paljud lapsed on kriisist ja distantsõppest kurnatud.
Tegutseda on vaja kohe ja päästa meie laste vaimne tervis. Meediast kuuleb üsna tihti kibedaid lugusid sellest, kuidas lapsed on hädas meeleoluhäiretega, vigastavad ennast või peavad siit ilmast lahkumise plaane.
Mida teha, et osade noorte inimeste tulevik või isegi elu ei satuks ohtu? Töötan noortega ning olen korduvalt kohanud sellist nähtust nagu naerev depressioon ehk siis noor inimene kannatab muremõtete all ja ometi teatab, et tal on kõik korras. Väliselt see võibki nii tunduda, aga tegelikult vajab ta abi. Täiskasvanute kohus on olla noortele toeks, rääkida nendega, suunata neid vajadusel psühholoogi või psühhiaatri juurde.
Hädavajalik tugi
Ja taas – kuidagi ei saa alahinnata huvihariduse tähtsust. Võimalus minna meelepärasesse ringi või trenni, suhelda eakaaslastega, samuti oma annete ja oskuste arendamine, uue õppimine, kuuluvustunne – kõik see hoiab lapsi pinnal ja eemal pahedest ning valmistab paremini eluks ette.
Huviharidus kergendab ka üldharidusõpetajate tööd, sest ringides käivad noored omandavad tulemuslikumalt aineteadmisi. Üheks märksõnaks on siin sünergia.
2019. aastal olin ma Vana-Vigala kandis ja seal ringi jalutades nägin õhinas noori koolimaja poole minevat. Minu pärimise peale vastati, et nad lähevad sinna süüa tegema…Lähemal uurimisel selgus, et sealses koolis tegutses õhtuti kokandusring. Igati tore ja praktiline harrastus.
Võimuliidu poliitikute retoorikas on jäänud kõlama, et laste huvialaringide rahastamine on kohalike omavalitsuste rida. Aga enamike linnade ja valdade rahakott on kõhnake, mistõttu ei suudeta samas mahus ringide ja trennidega jätkata.
Ja ka omavalitsusjuhtide suhtumine võib olla erinev. Algaja õpetajana töötasin kord koolis, mis pea igast kohast lagunes. Pidevate kaebuste peale tuhises viimaks kohale kohaliku volikogu funktsionäär ja teatas, et asi pole hull, näiteks vanasti olid meil muldpõrandaga koolid.
Riiklik tugi huviharidusele on hädavajalik – see tagab meie noortele õnnelikuma ja sisukama lapsepõlve ning parema tuleviku. Ühtlasi on see seismine tulevaste maksumaksjate eest.