Erakond, kes on Eesti riigi loonud, seda eksiilis hoidnud ja uuesti üles ehitanud, ei tohi olla midagi vähemat kui peaministripartei. Ma seisan täna siin, et küsida mandaati muutusteks. Muutusteks, mis annaks mitte ainult sotsiaaldemokraatidele, vaid kogu Eestile uue hoo ja eduloo. Kuid enne tulevikku astumist, lubage mul peatuda hetkeks olevikus.

Tänan Indrekut, kes koos Rannariga võttis kanda raske ülesande teha korda erakonna rahaasjad. Usun, et kui tulevikus ajas tagasi vaatame, näeme Indrekut kui erakonna esimeest, kes tegi ära suure töö selleks, et uued juhid ja ideed saaksid viia erakonna uuele tõusule. Leppisime ka Riinaga kokku, et olenemata valimistulemusest läheme koos edasi ja panustame mõlemad jätkuvalt erakonna juhtimisse.

Aitäh teile!

Suuri muutuseid on kergem tajuda tagantjärele kui nende keskel olles.

Oleme tunnistajaks, kuidas aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi ei suuda tagada ühiskonna, keskkonna, kohaliku ettevõtluse ega rahvusriigi kestmist. Me näeme neoliberalismi kuldajastu lõppu.

Ka kaasaegsete majandusmõtlejate hulgas ei ole võimalik leida peaaegu kedagi, kes oleks nõus viskuma nähtamatu käe kaitsele. Passiivne ja pealtvaatav riik on tervise-, kliima- ja energiakriisi tingimustes võimendanud viimaste kümnendite suurimat ebavõrdsuse kasvu. Selle tagajärjena on meil kaotajaid järjest rohkem kui võitjaid.

Õhuke riik mitte pelgalt ei väldi vastutust, vaid jätab järjest enam sotsiaalseid probleeme ja ühiskonna peamiseid valupunkte inimeste, perede ja ettevõtjate kanda. Seetõttu progressiivsed ettevõtjad mitte ainult ei räägi, et ebavõrdsus on arenenud maailma suurim murelaps, vaid astuvad ka ise reaalseid samme ebavõrdsuse vähendamiseks. Headeks näideteks on Taavet Hindrikuse ja teiste tehnoloogiaettevõtjate loodud Jõhvi koodikool, Martin Villigu värske initsiatiiv maaelu elavdamiseks või Kristjan Rahu 50 000 euro suurune preemia igale ettevõtte töötajale.

Head sõbrad, järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut. See loob sotsiaaldemokraatlike ideede võidukäiguks viimase kahekümne aasta soodsaima pinnase. Meil on kõik eeldused õnnestumiseks, peame vaid ise olema piisavalt julged, töökad ja enesekindlad, et õigustada ja välja kanda meile pandud ootusi.

Ma soovin, et Eest uus lugu oleks sotsiaaldemokraatlik – koostööl, väärikusel ja õiglusel põhinev. See on ka põhjus, miks olen rõhutanud vajadust erakonna fookusteemasid laiendada ning tuua esiplaanile inimeste toimetulekut ja väärikust puudutavad küsimused. Peame nägema majanduse ja ettevõtluse arengut võimalusena vähendada ebavõrdsust ning täiendama sotsiaaldemokraatlikku manifesti kliima- ja roheteemadega, sest Eesti uus narratiiv peab haarama kogu ühiskonda tervikuna.

Õpime parimatelt! Sotsiaaldemokraadid Soomes ja Taanis on võitnud tagasi nii maa- kui ka linnainimese, nii töölise kui ka õpetaja usalduse. Ärme ka meie välista ühtegi inimest ega naeruväärista tema probleemi. Sotsiaaldemokraatia uue tõusu eelduseks on meie oskus leida vastandumise asemel ühisosa.

Kohalike valimiste tulemused pakuvad kindlust, et suudame seda ühisosa leida. Meie omavalitsuste juhid linnades ja valdades ning pühendunud liikmed, on meie maailmavaate hing ja nägu. Sotsiaaldemokraatlike ideede kandjad mitte pelgalt sellepärast, mida nemad räägivad, vaid eelkõige seepärast, mida ning kuidas, nad teevad. Sest ärme unusta, et suurem osa meie Riigikogu mandaatidest tuleb ka aasta pärast väljapoolt suurlinnu.

Head kaasteelised ja kaasamõtlejad! Sotsiaaldemokraatide lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas.

Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne. Aga just koostööd on meil täna vaja, et saada üle tagasilöökidest. On vaja selleks, et riigi ja rahvana üle aegade kesta.

Luban, et sotsiaaldemokraadid jäävad sotsiaal- ja haridusküsimustes jätkuvalt Eesti usaldusväärseimaks poliitiliseks jõuks. Samuti jääb meie jaoks oluliseks seismine vaba eneseväljenduse eest, igaühe põhiõiguste kaitse, palgalõhe vähendamine, rahva tervise küsimused ning väärikas vananemine.

Sotisaaldemokraatide, kui tulevase peaministrierakonna haare peab aga olema veelgi laiem. Pakkusin selleks juba kampaania alguses viis sihti kuidas anda Eestile uus hoog: kodu palga eest kättesaadavaks, 30 minuti Eesti, tööpäev nädalas õppimiseks, tuhandeeurone miinimumpalk ning tööjõumaksude alandamine ja tasakaalustav maksusüsteem. Kuidas need ideed ellu viia ja kust alustada?

Kui Väätsale läksin, ennustati kohalikule koolile vaikset hääbumist. Viie aastaga kasvatasime kooli õpilaste arvu kolmandiku võrra, viisime ellu haridusuuendused ja tegime väikesest maakoolist „kosmosekooli“, mida haridusministeerium tänaseni väliskülalistele uhkusega näitamas käib.

Kuidas me seda tegime? Me julgustasime inimesi suurelt mõtlema. Tegime ühe inimese ideest kõigi inimeste ühise püüdluse, ühise võitluse. Me usaldasime üksteist, mis aga kõige tähtsam – me tegime kõike üheskoos. Tõestasime, et kõik mis on võimalik Londonis või Stockholmis on võimalik ka Järvamaal. Miks siis mitte Eestis?

Usu taastamine ja erakonna taaskäivitamine ei ole töö, mida esimees saaks delegeerida nõunikele. Sotsiaaldemokraatia suurus ei seisne loosungites ja kõlavates kõnedes, vaid inimeste keskel olemises, kogukondade võimestamises. Kaitseliitlasena tean, et ohvitseriks ei saada üleöö. Niisamuti olen ka juhi ja poliitikuna samm-sammult kasvanud ja teilt kõigilt palju õppinud.

Erakonna esimees ei pea olema ka kõige targem inimene toas, vaid eestvedaja, kes käivitab kollektiivse tarkuse. Siin vajan ma teie kõigi abi head osakonna- ja piirkonnajuhid, Riigikogu- ja Euroopa parlamendi saadikud, erakonna- ja aatekaaslased hoolimata sellest, kas te toetate täna mind või Riinat.

Nagu on öelnud minu hea võitluskaaslane, peasekretäri kandidaat Eduard Odinets, peame hea tulemuse saavutamiseks aasta pärast toimuvatel Riigikogu valimistel tegema üheskoos 100 000 südamele koputust. Selleks teeme organisatsiooni korda ja taastame liikmete rolli erakonna poliitikate kujundamisel. Elu on näidanud, et teil head erakonnakaaslased, on tihtilugu parem tunnetus kui meil Toompeal.

Just seetõttu ei ole tänased esimehe valimised mitte niivõrd isiku valimised, vaid erakonna sihiseade ja fookusteemade üle otsustamine. Seetõttu palun, toetage mind siis, kui soovite tõepoolest muutust ja olete veendunud, et sotsiaaldemokraatide ambitsiooniks peab olema kõnetada senisest laiemat valijaskonda. Ma ei ütle, et see saab olema kerge, kuid on ainuvõimalik tee, kui soovime Eesti arengus mõjusalt kaasa rääkida.

Mäletan hästi, kui seisime 2006. aastal 20 000 üliõpilasega Tallinna kõrgkoolide ühiselamute kordategemise eest. Kuigi minul pealinna poisina oli katus pea kohal, puudutas mind väga, millise ebaõiglusega Tallinna tudengeid koheldi. Algatasime kaks aastat kestnud kampaania, kohtusime ministritega, korraldasime meeleavaldusi. Ka siis püüti meid alul ignoreerida, seejärel naeruvääristada, siis asuti meiega leppimatusse võitlusesse ja lõpuks me võitsime.