Milline oli Sinu karjäär enne poliitikat?

Kuskil juba 7. klassis tahtsin kindlalt juristiks saada, sest minu meelest oli juristi võimuses asjad õigeks sättida. Laps näeb maailma ju must-valgena. Mulle tundus näiteks alandav, kuidas leti alt kaupa hangiti. Ise poleks seda ealeski teinud! Mõtlesin, et löön juristina korra majja.

Advokaadiks saada ma ei tahtnud (sõnaosav kaitsja räägib musta valgeks ja seegi riivas mu õiglustunnet), mina tahtsin kriminaaluurijaks saada. Selle suuna ma ka lõpetasin, aga et ülikooli ajal sündis esimene laps Kadri, siis kriminaaluurijana tööle ei läinud. Ma poleks suutnud töömuresid koduukse taha jätta.

Esimene töökoht oli hoopis Lõuna Kõrgepingevõrgud (praegune Eesti Energia) ja kui ametiühingutes hakkasid puhuma uued tuuled – transporditöötajad olid sõlminud juba esimese kollektiivlepingu – kandideerisin Tartu Tervishoiutöötajate ametiühingu juhiks, selle koha ma saingi, ja sõlmisin ka kollektiivlepingu.

Missuguseid takistusi oled teel poliitikasse kohanud?

Takistused… need on tihti su enda mõtlemises kinni.1996. aastal, kui  mind esmakordselt  Tartu Linnavolikokku valiti, ei julgenud kellelegi rääkidagi, et kandideerin. Õigustatult. Kohtasin palju negatiivset suhtumist: ei tea, mis tal viga peaks olema, et sinna poliitikasse ronib, ja ehkki see ei ole kunagi takistanud mind lastega tegelemast, tuldi isegi küsima, et kuidas siis lastega jääb. Isegi erakonna sees tajusin mõtteviisi, et mehed on poliitikasse paslikumad.

Nüüd on ajad on ka juba pisut muutunud. Maailmaparandajast noort naist ei vaadata enam kui mingit imelooma, aga ega talle meeste eriti maailmas hõlpu kah ei anta.  Püütakse pigem hoida tipust ohutus kauguses. Kaardipakk jagatakse laiali nii, kuis juhtoinas või -oinad heaks arvavad, valimisnimekirjade etteotsa satub naisi harva. Barbi Pilvre ütles millalgi, et naised ei taha tülisid – eks oli minul ka ennast alguses raske kehtestada.

Muidugi, kui lapsed on väikesed, on raskem võtta kodu ja ametitöö kõrvalt veel lisakohustusi võtta: inimesi kuulata ja nende usaldust võita, kohalike valimiste tarvis kampaaniat teha, hääli koguda.

Kuidas oled aastatega poliitikuna arenenud?

Kirglik olen endistviisi, aga oskan asju ka kõrvalt vaadata ja analüüsida, enne kui rabinal kellegi või millegi poolt või vastu olla. Olen õppinud inimesi ära kuulama, ilma et vahele lõigata, hinnanguid anda. Kui keegi tahab nimme torgata, et mind endast välja viia, olen õppinud sedagi läbi nägema: ma ei tee sellest enam välja. Varem oleksin reageerinud kui mustlaspüss.

Aastatega olen õppinud ei ütlema, vastu hakkama, kui miski minu hinnangutega kokku ei sobi. Vanasti ehk põdesin sisimas, aga ei söandanud alati välja öelda. Mida vanemaks saan, seda julgemaks olen läinud: ma ei peagi kõigile meeldima. See oleks ju lauspugemine, mitte oma elu elamine, kui püüaksid kõiges ja kõigile meelepärane olla. Ja seal, kus on vaja ennast talitseda, olen õppinud ka suud kinni hoidma. Võiks vist öelda, et see ongi elutarkus?

Mis on Sinu jaoks poliitlises elus praegu kõige tähtsam?

Muidugi nõuab praegu pea kogu aja ja jõu Riigikogu töö, aga olen endiselt naiste-laste-eakate suunal: sotside naiskogu Kadri eestvedaja aastast 1999, praegu asepresident. Olen ka ühenduse Vanemad Sotsiaaldemokraadid peasekretär, sisulise töö eest vastutajana saan kanda eakate olulisemad küsimused Riigikokku. Ja mul on hea meel seda teha! Nad on ära teeninud austuse ühiskonnas, pealegi on nad lihtsalt toredad inimesed, kellega hea meelega suhtlen.

Praegu on lastega perede toimetulek ühiskonnas üks mu valutavamaid kohti. Mind rõõmustaks, kui meil oleks üldse rohkem hoolivust ja sallivust. Kui ühiskonnas oleks vähem neid, kes tunnevad, et neid ei ole kellelegi vaja. Nii kaua kui end mäletan, olen ikka olnud kaitsetumate poolel. Nende poolel, kes ei ole loodud kiskuma endale suuremat pirukatükki.