Uus koalitsioonilepe liigub kodanikuühiskonnast ülivarakate ühiskonda, see väljendub ka metsanduses ja loodushoius, kirjutab riigikogu liige Tiit Maran.
Üks Reformierakonna liige väitis eelmise koalitsiooni ajal, et toona oli tegemist kõigi aegade rohelisima võimuga. Siis aga saatis juhterakond selle laiali ja moodustas koalitsiooni, mille eesmärgiks on väikese grupi suurettevõtjate huvide tagamine, huvitumata ei inimesest, kogukonnast ja elukeskkonnast. Nii halvasti elukeskkonda ja maakogukondadesse suhtuvat valitsust pole Eestis varem olnud.
Loomulikult varjatakse seda kaunite sõnadega nii igapäevases retoorikas kui ka uues koalitsioonileppe tekstis. Analüüsisin viimase looduskaitse ja metsanduse osa. Kokkuvõtvalt on selge, et eesmärk on üle finantseeritud ja toormepuuduses metsatööstuse agooniat pikendada, ja seda meie elukeskkonna ohverduse hinnaga. Puidutoorme voog meie majandusmetsadest on lõppemas, ka võimalus importida odavat ja kvaliteetset puitu Venemaalt ja Valgevenest on lõplikult kadunud. Metsatööstuse jaoks on sisuliselt kaks tulevikustsenaariumi: kahaneda järelejäänud puiduvarule vastavatesse mõõtmetesse või võimaldada kaitse all oleva metsa arvelt veidi edasi hingitseda. Esimene on pikaajaline ja kestlik strateegia. Seda muidugi juhul, kui valitsus võtaks hea seista inimeste eest, kes ülepaisutatud tööstuse kokkukuivamise tõttu kannatavad, ja algataks metsatööstuse kestlikuks kujundamise programmi. Selleks on vaja riigimehelikkust. Teine variant on jätkusuutmatu ja rumal. Paraku on praegune valitsus valinud just selle ja plaanib kaotada kaitsepiiranguid väärtuslikelt metsadelt ning samas tagades, et ei kusagil majandusmetsas poleks metsatööstusele piiranguid väljaspool metsaseadust, nagu näiteks planeeringud või kohalikud kaitsealad.
Kõik see on peidetud ilusate sõnade vahele, nii et tegelik suund jääb pealiskaudsel lugemisel varjule. Veelgi enam, palju muutub arusaadavamaks, kui teada, mis on laiem kontekst ja muutused retoorikas. Oluline on samuti meeles pidada, et kliimaministeerium on ennekõike majandusministeerium. Seega vastupidiselt praeguse peaministri kunagisele uhkele loosungile «Majandus peab jääma looduse poolt etteantud piiridesse» on uueks juhtmõtteks «Majandus ja tööstus eelkõige, elukeskkond, inimene ja kogukonnad on teisejärgulised».
Käiks selguse huvides mõningad kokkulepitud punktid üle ja vaatame, mis ridade vahelt välja paistab.
136. Säilitame olulised loodusväärtused, anname kindluse maaomanikele ja tagame ettenähtavuse planeerimisel ning ressursi kasutamisel. Määrame selleks looduskaitseseaduses kaitsealuse maa piiriks 30% maismaast ja merest. Seadustame vabatahtliku eralooduskaitse. Tähtaeg IV kvartal 2025.
Jätkub varasem retoorika, millega Eesti jaotatakse kaitsealuseks ja mittekaitsealuseks. Sellega liigutakse eemale lihtsast tõest, et kestlik tuleb olla igal pool ja kestlikust ei saa seaduses protsentidega jaotada.
Kindlust pole vaja mitte maaomanikule, vaid maal elavale inimesele ja kogukonnale, kes on riigist hirmuäratavalt võõrandunud. Selleks on vaja olla näoga inimeste ja kogukondade poole. Leppe tekst viitab paraku suundumisele, kus kindlust maainimesele ei paista.
Oluline on tähele panna, et rõhutakse olulistele loodusväärtustele, seega siis kaitse all oleks nagu kusagil ka mitteolulist. Kui nii, siis nende kaitse saab ju lõpetada.
Pange tähele, et kadunud on varasem retoorika sellest, et tagatakse 30 protsenti metsa kaitse. Põhjus arusaadav – muidu pole ju võimalik metsi kaitse alt välja arvata.
137. Viime lõpule kavandatud kaitsealade loomise, olemasolevad piirangud metsamaal täienevad peamiselt vaid veel säilinud loodus- ja põlismetsadega riigimaadel. Tähtaeg I kvartal 2027.
138. Kinnitame riigimaadel loodus- ja põlismetsa kriteeriumid. Tähtaeg I kvartal 2026.
Neid punkte peab koos vaatlema ja lugema nii: Kinnitame loodus- ja põlismetsakriteeriumid selliselt, et saame väita – Eestis pole loodus- ja põlismetsi. Siis pole vaja täiendavaid piiranguid metsamaal. Metsad lähevad rohkemale raiumisele riigimaal. RMK pääseb oma lootusetust olukorrast, kus järelejäänud raiutavat majandusmetsa napib, samas tahab riik, et tema dividendiootust täidetakse. Lisaks veel muidugi metsatööstuse toormenälg.
139. Toetamaks looduse hoidmist õiglasel ja motiveerival viisil, seadustame eralooduskaitse ning edendame vabatahtlikku ja lepingulist loodushoidu. Täiendame looduskaitseliste piirangute hüvitamise võimalusi väikemetsaomanikele, töötades välja metsa kasutusõiguse ostu meetme ning uuendades metsatoetuste süsteemi. Tähtaeg IV kvartal 2026.
Plaan on juurutada Erametsa Seltsi propageeritud nn ameerika süsteem. Selle järgi maksumaksja rahast makstakse eralooduskaitsjale, kuniks ta nõustub väärtuste, enamasti metsa, alalhoiuga. Aga omanik võib suvalisel hetkel selle nn eralooduskaitse lõpetada. Kena värk, saad riigilt maksumaksja raha n-ö kaitse eest ja seejärel saad ka metsa maha võtta. Rääkimata võimalusest riigilt lisa välja pressida – «kui juurde ei maksa, siis võtan metsa maha». Hoopis teine ja äärmiselt oluline teema on maainimestele Natura hindamiste tõttu tekkinud ülekohtu reaalne hüvitamine. Sellest pole sõnagi. Kaitsealadel elavad maainimesed on suurte metsafirmade pantvangid. Viimased on ostnud hulgaliselt kokku kaitsealust maad lootuses loodavatest kompensatsioonidest hõlptulu saada. Vabanemiseks peab seaduses vahet tegema kohaliku elaniku ja metsafirma õigustes metsa piiranguvööndis kasutada. Seda lepe ette ei näe. Miks?
140. Tõstame looduskaitsealade kvaliteeti, keskendudes elupaikade ja liikide seisundi parandamisele, seiremeetodite täiendamisele ja mitmekesistamisele ning teadmispõhisele haldamisele ja koostööle osapooltega. Hindame regulaarselt liigikaitse tulemuslikkust ja arendame Eesti Looduse Infosüsteemi. Tähtaeg IV kvartal 2026.
Mis on kaitsealade kvaliteet? Kuidas saab kvaliteeti tõsta? Kummaline, eks. Tegelikult siiski lihtne, jätame alles vaid selle, mis kaetud Euroopa Liidu kohustustega, ülejäänud n-ö ebakvaliteetse viime kaitse alt välja. Viide seiremeetodite tõhustamisele ja teaduspõhisusele kõlab lihtsalt õõnsalt. Seni on seire rahastamist vähendatud ja kogu senine metsaseaduse ja looduskaitseseaduse protsess on vastuolus igasuguse teadusliku loogikaga, rääkimata vabakonna ja teadlaste kaasamisest protsessi. Lihtsalt katteta ilusad tühjad sõnad.
141. Ruumiline planeerimine peab toetama kvaliteetset elukeskkonda ja looduse hüvede pakkumist, milleks uuendame kohaliku tasandi looduskaitsealade määratlemist ja hüvitamiskohustuse põhimõtteid ning ajakohastame rohevõrgustiku regulatsiooni. Tähtaeg IV kvartal 2025.
Selle eesmärgi sisu on vähendada kohalike omavalitsuste võimalusi kaitsealade loomiseks, mis võivad takistada metsas puidutoorme kogumist. Sama eesmärki puudutab ka rohevõrgustiku regulatsiooni ajakohastamine selliseks, et see ei tekitaks takistusi metsatööstusele toorme varumisel.
142. Tugevdame Eesti looduskapitali, rakendades ökosüsteemide taastamise tegevuskava, ja loome alused linnade elurikkuse suurendamisele. Võtame vastu looduse taastamise kava. Tähtaeg IV kvartal 2026.
Pentsik värk. Ministeeriumi kodulehel on keskkonnavaldkonna arengukava KEVAD lõplik mustand, mida pole ministeerium pea kahe aasta jooksul saatnud valitsusse kinnitamiseks. See on laiapõhjaline elukeskkonna alalhoidu taotlev dokument. Auväärt energeetika- ja keskkonnaminister väitis riigikogus, et kuna uus ministeerium, siis ka uus tegevusekava. Kas pole kummaline, keskkond on ju sama? Paraku ei leia leppest midagi uue tegevuskava kohta. Kas tühi lubadus? Küllap vist.
Elurikkuse alalhoiu arengukava lubas minister lahendada taastamise kavaga. Ehk siis enne lammutame ja raiume, sest pärast saab ju taastada. Taastamine on kahtlemata oluline, aga veelgi olulisem on selle alalhoid, mis veel olemas.
144. Võtame vastu metsanduse arengukava aastani 2035. Tähtaeg IV kvartal 2025.
145. Seame pikaajalised metsapoliitika põhimõtted, milleks uuendame Riigikogu otsust «Eesti metsapoliitika heakskiitmine». Tähtaeg IV kvartal 2026.
Tundub positiivne, et vastupidiselt varasemale leitakse nüüd, et metsanduse arengukava on vaja. Paraku selle valmimine selle aasta neljandas kvartalis on mõeldav vaid salamisi kabinetivaikuses ilma kodanikuühiskonda kaasamata. Sellisel juhul hakkab arengukava peegeldama vaid metsatööstuse huve. Liigume eemale kodanikuühiskonnast? Tundub küll.
Veelgi kummalisem on see, et uus pikaajaline metsapoliitika peaks valmis saama poolteist aastat pärast arengukava. Üldjuhul on ikka kõigepealt poliitika põhimõtted ja siis arengukava. Aga selles orwellikus maailmas on kõik võimalik.
146. Tagame metsaseaduse alusel põhimõtte, et 70% Eesti metsamaast on majandusmetsana majandatav ilma täiendavate piiranguteta, arvestades metsade olulisi funktsioone – ökoloogilisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke. Tähtaeg IV kvartal 2025.
Majandusmetsi kogu metsamaast 68,4 protsenti, seega 70 protsendist jääb puudu üle 37 000 hektari. Tegelikult on puudujääk palju suurem, sest nii uute kaitseväe treeningalade kui ka Rail Balticu tõttu majandusmetsa vähenemine ei kajastu praegu kättesaadavas statistilises metsaindeksis. Sisuliselt luuakse alus, et lammutada järk-järgult aastate jooksul ülesehitatud looduskaitsesüsteem, kaotada metsade kaitse ja sealne puit metsatööstusele toormena kättesaadavaks teha. Selle põhieesmärgi teenistuses on enamik ülejäänud metsanduse ja looduskaitse punktidest.
Loomulikult leevendab leppes kirjas olev vaid lühiajaliselt metsatööstuse toormenälga. Ka leppega pakutu saab üsna kiiresti otsa ja siis jälle häda käes. On veel üks õlekõrs – metsade raievanuse kaotamine. See aitab agooniat venitada. Ühel hetkel jõuab metsaseaduse muutmise eelnõu riigikogusse. Eks siis näe. Ehk on juba see kingitus metsatööstusele metsaseaduse eelnõus siis ka vormistatud.
Oleme ristteelt liikumas rajale, mis viib meid puudepõldude Eestisse. Tegelikult on plaanitav palju suurema ja halvema protsessi väljendus – kodanikuühiskonna asendamine ülivarakate klikiühiskonnaga. Praegu on veel võimalus astuda samme sellelt rajalt tagasipöördumiseks. Varsti enam mitte.
Tiit Maran ⟩ Koalitsioonilepe kuulutab hävingut meie metsakaitsealadele ja elukeskkonnale