Ebavõrdsus ei ole teoreetiline probleem, see elab meie klassiruumides, tualettruumides,
haiglate ootesaalides ja pensionäride köögilaual.

Siim Kallas on Postimehes bravuurikalt sõna võtnud teemal, kuidas tasuta hüved muudavad
rahva laisaks ja tänamatuks. Oo, kas tõesti? Kas me tõesti püüame parempoolsete erakondade märjas unenäos riigieelarve tasakaalu saavutada hariduse, kultuuri ja tervishoiu arvelt? Ja nende inimeste arvelt, kelle olukord on niigi kõige haavatavam? Vaadates maksupoliitilist reaalsust, on kurb vastus: jah, siin me oleme.

Kallase jutus on midagi, mis mõjub õõnsalt – justkui unustades, et kõik inimesed ei alusta
elumängu samalt stardijoonelt. Tema retoorika kõlab jõukate inimeste loosungina: suursugune,
kauge ja silmaklappidega. Aga jõukaid inimesi ei ole Eestis liiga palju. Ja neistki vähesed on
tabanud tõsiasja, et riigi ülalpidamine pole mitte karistus, vaid auasi.

Siinkohal on oluline meelde tuletada, kuidas tegelikult maksukoormus jaguneb. Käibemaksutõus
1. juulist, nüüd on see 24 protsenti, ei koorma võrdselt. Madala sissetulekuga inimene maksab
leiva, tampoonide ja WC-paberi eest palju mõjuvama osa oma sissetulekust kui keegi, kellel on
investeerimistulu, nõukogu tasu, kuluhüvitised ja ettevõtlustulu. Seda ei saa nimetada
«ühtlaseks maksustamiseks». See on eksitav võrdsuse narratiiv. Ja liigne ebavõrdsus – see,
kuhu me juba jõudnud oleme – ei murenda mitte ainult konkreetseid elusid, vaid ka
ühiskondlikku usaldust, sidusust ja tulevikuvõimalusi.

Praxise värske raport toob esile midagi, mida mugavusest või ideoloogilisest pimedusest sageli
eiratakse: üksikvanemad, eakad, madala sissetulekuga pered, LGBTQI+ noored ja pagulased
on maksumuudatustest kõige haavatavamad. Nende jaoks pole maksutõus lihtsalt pisut
ebameeldiv, vaid võib tähendada toimetulekupiiri ületamist. See ei ole pelgalt suurem arve, vaid
elukvaliteedi langus.

Ebavõrdsus ei ole teoreetiline probleem, see elab meie klassiruumides, tualettruumides,
haiglate ootesaalides ja pensionäride köögilaual.

Kui keegi ütleb, et tasuta hüved – näiteks paber, seep või menstruatsioonitarbed koolitualettides
– ei ole kunagi tasuta, sest me maksame nende eest niikuinii, siis tasub meelde tuletada: me ei
vaja kõik samu teenuseid samal ajal ega samal moel, aga maksame sellegi poolest. Ja nii
peabki olema.

Avalikud hüved on tugevate ja õiglaselt korraldatud ühiskondade alus. See, et mõni teismeline
tüdruk ei pea koolist puuduma, sest tal pole tampooni, on täpselt selline väärtus, mille eest
tasubki maksta. Isegi siis, kui sina seda hetkel ei vaja.
Eesti sotsiaaltoetuste süsteem meenutab kohati rohkem paratsetamooli jagamist EMO ukse ees
kui tegelikku ravi, süüdi pole «rahva tänamatus» ja «laiskus», nagu Kallas näib arvavat, vaid
süsteemi ülesehitus. Me ei purjeta praeguse maksusüsteemiga kaugele.
Samuti ei tohiks abi kunagi sõltuda üksikute õpetajate, vabaühenduste või annetajate
entusiasmipuhangutest.

Riik, mis delegeerib hoolimise kodanike südametunnistusele, annab märku, et tal endal seda enam pole.

Veelgi enam, Eestis on palju teenuseid, mille puhul riik eeldab, et pere teeb ära. Ja see
tähendab enamasti, et naised teevad ära. Kui tugevaid struktuure pole, jääb hooldus ikka ja jälle
ema, vanaema või elu teises otsas tütre õlule. Seda on Kallasel mugav ignoreerida. Ja see ei
ole enam majanduspoliitika, see on ideoloogiaks vormistatud hooletus.

Kui Kallas võrdsustab sotsiaalabi kuritegevusega ja nimetab võrdsustamispüüdlusi kooleraks,
siis jääb mulje, nagu oleks ta vaimustunud kauboikapitalismi põhikooliõpikust. Aga empaatia –
see ei ole ideoloogiline nõrkus. See on inimese võime aru saada, millal keegi vajab tuge.
Tasuta hüved ei tee kedagi nõrgemaks. Vastupidi, need aitavad nõrku tugevamaks. Tasuta
tooteid jagades seatakse tõesti inimesed samale mänguväljakule. Aga sama oluline on see, et
mänguväljak oleks kõigile ligipääsetav.

Eesti vajab empaatilist majandusvaadet. Mitte neoliberaalseid loosungeid, vaid lahendusi. Mitte
järjekordset non-olet-argumenti (ei haise …), vaid inimnäolist poliitikat, mis ei eita nõrkust, vaid
loob tugevust läbi hoolimise. Sest kui me ei ole valmis päriselt panustama neisse, kellel on
raskem, siis ärgem imestagem, kui ühel hetkel ei jää enam kedagi, kellelt seda maksuraha
koguda. Ja kedagi, kelle nimel seda koguda.

Eveliis Padar: kui tasuta hüved muutuvad hüppelauaks … vaid neile, kellel juba on