Veel kümme aastat tagasi oli suursaarte ja mandri vaheline parvlaevaühendus elutähtsate teenuste nimekirjas. 2017. aastal jõustunud seadusemuudatusega vähenes elutähtsate teenuste arv märgatavalt. 46st jäi alles 14, milles ühendust suursaartega enam ei nimetatud.

Kui parvlaevaühendus oleks elutähtis teenus, oleks riik kohustatud igas olukorras laevaühenduse tagama.

On aeg taastada suursaarte ja mandri vaheline parvlaevaühendus elutähtsa teenusena!

Miks?

a) Puudub alternatiiv Parvlaevadele pole alternatiivset liikumisvõimalust, et selline hulk inimesi saaks liikuda saarte ja mandri vahet. Lennuühendust kasutab kaks protsenti inimestest. Samas, kriisiolukorras ei ole lennuühendus piisava veomahuga ega töökindel, et tagada elanikkonna ja kaupade liikumine.

b) Teenuse katkemine mõjutab vahetult elu, tervistjajulgeolekut.

Laevaühenduse katkemine seab ohtu inimelud, piirates juurdepääsu tervishoiuteenustele. Samuti raskendab päästeüksuste ja julgeolekuasutuste operatiivset ligipääsu saartele ja mõjutab inimeste turvatunnet ja toimetulekut.

c) Parvlaevaühendus kuiregionaalse võrdsuse küsimus Eesti põhiseadus tagab kõikidele kodanikele võrdsed õigused ja võimalused. Ühenduse kadumine tähendaks saarte elanike diskrimineerimist geograafilise asukoha tõttu. Avalike teenuste kättesaadavus peab olema tagatud kogu riigis, mitte ainult maismaal.

d) Rahvusvahelise julgeolekuolukorra muutumine Vajadus käsitleda parvlaevaühendust suursaarte ja mandri vahel elutähtsa teenusena tuleneb ka riigikaitselise olukorra arvestatavast muutusest.

e) Laevaühendus ei ole ühistransport Parvlaevaühendusele puuduvad alternatiivid. Linnas võib punktist A punkti B liikuda näiteks trolli, trammi või bussiga. Linnade vahel on liikumiseks variandid vähemalt buss ja auto, võib-olla ka rong. Üle mere saab ainult laevaga. Samal ajal on elutähtsate teenuste nimekirjas riigiteede sõidetavuse tagamine ning kohalike teede sõidetavuse tagamine, seda omavalitsuse kohustusena.

f) Rahastamine Parvlaevaühendust ei peaks rahastama ühistranspordi riigieelarveridadelt. Selleks on vajalik eraldiseisev eelarve, mis ei oleks sõltuv ühistranspordist ja selle rahastamise kitsaskohtadest.

Täna katab piletitulu bussitranspordis 10 protsenti kuludest. Lennuki puhul on see umbes 16 protsenti. Rongi-ja laevatranspordis enam kui 35 protsenti. Samas arvestame, et suursaartega ühendust korraldav OÜ TS Laevad kuulub sajaprotsendiliselt AS-ile Tallinna Sadam, mille omanik kahe kolmandiku ulatuses on Eesti riik ning börsiettevõte maksab regulaarselt dividende. Sel aastal laekus riigieelarvesse 13 miljonit eurot. Seega on laevaühenduses piletitulu osakaal kogukuludest konkurentsitult kõige suurem. Nii vaadates on eriti ebaõiglane, et sellega kaetakse üleüldist miinust ühistranspordis ning samal ajal tuleb iga aasta pidada arutelusid, kohati mõistlikumas meeleolus, teinekord piike murdes, üleveomahtude ja piletihindade üle.

Laevaühenduses on toimunud tuntavad arengud ning teenus on hea. Aga selleks, et suursaarte elanikele ja ettevõtjatele oleks tagatud mandriga vähegi võrreldavad tingimused, on vaja pikaajalist kindlust ja turvatunnet. Selle võimaluse pakub parvlaevaühenduse määratlus elutähtsa teenusena ning sellest lähtuv rahastusmudel.