Iga noor ja lapsevanem valmistub vaikselt uueks õppeaastaks. Esmakursuslased jälgivad pingsalt ühiselamute veebilehti, et haarata omale üks vähestest ühikakohtadest. Kui näpud ei osutu kiireks, hakatakse otsima alternatiive üüriturult üheskoos mõne sõbra või kontvõõraga. Mõnel juhul lepib noor sellega, et võtab suure vastutuse ja hakkab elama üksi. Muidugi tulevad sügise lähenedes veel juurde ühekordsed suured vältimatud kulud (lisamööbel, majapidamisvahendid) ning iseseisva elu regulaarsed kulud (toit, kuluvahendid).Miks ma selle kõik üksipulgi välja toon? On ju pikalt teada, et elumuudatuste tuules tulevad sellised väljaminekud. Võrreldes möödunud aastatega tuleb tänavune õppeaasta noortele veelgi raskem. Miks? Eesti noor on vaesumas – sisuliselt 22 protsenti Eesti noortest vanuses 16-29 elab juba vaesusriskis.Täna täiskasvanuikka jõudvad on omamoodi silmitsi probleemiga iseseisvuda ja areneda. Tegutseda oma unistuste nimel on muutunud keerulisemaks, sest ebakindlus tuleviku suhtes on suur. Stardipakk helgeks tulevikuks peab olema kindlalt maas, et noor saaks lendu tõusta. Kuid selleks kõigeks on vaja majanduslikku kindlust, et „linnupojad“ jõuaksid tiivad kasvatada. Paraku täna ei jõuta isegi nokka pesast välja tõstagi ja on tekkimas „tiibadeta põlvkond“.Raha kui noore iseseisvuse mõõtühikEsmalt on vajalik saada ülevaade, kui palju noored on ise võimelised kulutama. Eurostudenti uuring näitab et Eesti noorte suutlikkus ise elu- ja õppimiskulude eest tasuda on EL keskmisest tasemest kõrgem. See on keskmiselt kaks kolmandikku väljaminekutest, mis aga püstitab küsimuse: kust noored omale siis vahendeid saavad?Isegi õppimise kõrvalt on Eesti noor pigem töökas ega jää niisama koju istuma, kuid siis tasub vaadata üldisemat noorte tööhõivet. Selle aasta juunis oli Eurostati andmetel Eestis ELi kõige kõrgem tööpuudus alla 25aastaste seas, ületades isegi Itaaliat ja Hispaaniat. Kui aga tööd pole võimalik teha elamiskulude katmiseks, siis loodetakse erinevate toetuste peale. Teisest küljest püstitab see sisulise küsimuse, kas meil on tasuta või hoopis rügav kõrgharidus, kus õppimine on samaaegselt ellujäämine. Tugevamad saavad sellega hakkama, kuid kaugeltki mitte kõik.Siiski on tänane valitsus teinud tudengite toetussüsteemi niivõrd vildakaks. Esiteks kaotati tulemuspõhine õppestipendium, mis oli vaid 100 eurot kuus – piisavalt motiveeriv, et vähemalt kuu kommunaalid ära maksta. Lisaks kordub iga-aastase refräänina artikleid tudengite fiktiivabieludest, kus kursakaaslased abielluvad omavahel, et moodustada omaette leibkond. Nii on seaduse silmis mõlemad „paberil armunud“ piisavalt vaesed, et saada riigi poolt vajaduspõhist õppetoetust.”Lisaks sellele, et sellest süsteemist võeti välja üle 2 miljoni euro otse tudengitele minevat raha, ei selgu endiselt, kes on noortest tõelised abivajajad ega premeerita tublimate pingutust. Samuti ei jõua vajaduspõhised toetused hoida tempot sprintiva inflatsiooniga. Meeletu inflatsioon on viinud tudengid murdumise äärele: unistamise asemel loetakse kuu lõpuni sente.Selle asemel, et jätkata jõukate maksusoodustuste andmist (ühtlane tulumaksuvabastus ja kasumimaksu tagasipööramine), peaks hoopis ühiskonna nõrgemaid gruppe toetama. Reformierakonna soov loobuda tasuta kõrgharidusest ja Eesti 200 üldine vastasseis „tasuta asjadele“ ei anna kindlust tulevikuks ning on tagurpidikäik selles suunas.Teisena tuleks vaadata tudengite kulutuste jaotust. Samuti Eurostudenti uuring viitab laias laastus sellele, et üksi elaval tudengil läheb 30 protsenti kuludest majutusele, 27 toidule, mis on kõrgem kui keskealistel, ja 9 protsenti transpordile, mis on ka ELi kõrgeim osakaal.Viimase viie aasta jooksul on kõik kolm kuluartiklit kallinenud hüppeliselt. Üürihinnad on Tallinnas ja Tartus tõusnud 20-25 protsenti, mistõttu jäädakse järjest pikemalt vanemate elukohta elama. Vaid harva õnne korral on võimalik saada omale ühikakoht. Kui samas taktis jätkub, siis sarnaselt Hollandile saavad noored vaid esimese aasta ühiselamus elada. Hiljem peab vaatama ise edasi.Otsapidi mõjutab see ka sõltuvust transpordist, kui elatakse mujal linnas, sest maakondlikel liinidel on tasuta bussisõit täisealistel noortel kaotatud. Lisaks 2022. aastal seisid Tartus ühistranspordiga liikuvad noored silmitsi 20 protsendi hinnatõusuga.Nähtavalt mõjutab ka toiduainete hinnatõus noorte rahakotti. See tähendab, et noored on sunnitud valima odavama, kuid kehvema kvaliteediga toidu kasuks, mis pikas plaanis mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Samas on juba täna keeruline taganeda ebakvaliteetsetest kiirnuudlitest.Kõike seda arvesse võttes on keskelt läbi viimase viie aasta jooksul kallinenud üliõpilase ja noore elu ligi neljandiku võrra. Sestap kinnitab Eurostudenti uuring, et iga viies üliõpilane ei suuda erakorraliste väljaminekute eest tasuda, mis viitabki taaskord vaesusriskile.Milles peitub lahendus?Tänased valitsejad Reformierakonnast ja Eesti 200st ei huvitu noorte keerulisest toimetulekust. Küll aga on võimalus seda selgeks teha tulevastel kohalikel valimistel, kui noored saavad nõudlikke küsimusi esitada kandidaatidele selle kohta, mis on konkreetsed sammud, kuidas elukalliduse tõusuga võidelda.Kriitikud võivad väita, et majandust juhitakse riiklikul tasandil, kuid ka kohalik omavalitsus pakub teenuseid, millest noored sõltuvad, nagu tasuta ühistransport ja taskukohased ühikakohad. Inspiratsiooni leidmiseks tasub vaadata välismaale, kus on rajatuid soodsat lõunasööki pakkuvad tudengisööklaid, kus pakutakse taskukohase hinnaga lõunasööki, hoogustatud munitsipaalehitust ja rajatud soodsaid ühiselamukohti kodukulude alla toomiseks jne. Kahjuks on muutunud aktuaalseks ka küsida, mida arvavad kandidaadid tasuta kõrgharidusestKandidaat, kes mõistab noore tahet oma unistuste nimel tegutseda, saab ka tema hääle. Seega, noored, koondugem ja laskem oma häältel kõlada! Juba sel sügisel!
Markus Meier: ärme lase riigil kärpida järgmise „lendama õppiva“ põlvkonna tiibasid
