Kui sama lavastuse juhiks oleks mõni opositsioonipoliitik, võiksime öelda, et hästi tehtud poliittehnoloogiline võte. Aga kui aktsiooni keskmes seisab haridusminister ise, tekib paratamatult küsimus: kas minister on tulnud Raekoja platsile probleemi lahendama või erakonna reitingut päästma?

Lahenduse võti ei asu toolidel ega plakatitel. Lahenduse võti asub ministeeriumis, riigieelarves ja poliitilises julguses teha otsuseid. Kui riik tahab võtta gümnaasiumid ja kutsekoolid enda juhtimise alla, peab ta võtma ka vastutuse. Raha ja lahendused peavad tulema ministeeriumist, mitte lavastuslikest aktsioonidest linnaväljakul.

On arusaadav, et erakond, mille toetus on nullilähedane, otsib iga hinna eest võimalusi pildile pääseda. Aga see on karm vastuolu: partei, mis on aastaid esitanud end kui populismivastast jõudu, libiseb nüüd ise populismi lõksu. Ja teeb seda ülepingutatult.

Tartlastele ei ole vaja toole Raekoja platsil, vaid kindlust, et lastele jätkub kohti päris klassides. Gümnaasiumikohtade probleem ei piirdu arvuga 300. Tegemist on ka väärtuskriisiga, mis on seotud Eesti hariduse kitsarinnalise hoiakuga: gümnaasium on õige tee, kutseharidus aga plaan B.

See arusaam on aegunud. Tartu rakenduslik kolledž ja kunstikool on juba aastaid näidanud, et kutseharidus suudab pakkuda tugevat keskharidust ja praktilisi oskusi, mis viivad noored edasi ülikooli, ettevõtlusse või tööle. Ometi valib selle tee vaid 23 protsenti põhikoolilõpetajatest. Mitte hariduse kvaliteedi, vaid ühiskondlike hoiakute pärast.

Kui tahame päriselt vähendada survet gümnaasiumikohtade loomisele, peame lõpetama valikute hierarhia. Kutseharidus ei ole varuplaan, vaid võrdne tee.

Õpetaja ja isana ütlen otse: minister, toolide asemel Raekoja platsil vajame ministeeriumist otsuseid, mis annavad Tartule võimaluse laiendada nii gümnaasiumi- kui ka kutseharidust. Just nii sünnib tulemus. Tartu väärib vähem lavastusi ja rohkem päris tegusid.

Ismail Mirzojev: kui toolidest piisaks, oleks hariduskriis lahendatud juba ammu