Charlie Kirki tapmine on raputanud poliitilist maailma. Tema mõju ulatus Ameerikast kaugemale ning sotsiaalmeedia kasutajad on tema vaidlusi ülikoolilinnakutes kahtlemata näinud. Kirk oli üks USA tuntumaid konservatiivseid aktiviste, kelle esinemised olid sageli poliitilise polariseerumise sümboliks ning on seda ka pärast tema surma.

Kuid üks on selge: kahe lapse isata jäämine on traagika ning poliitilist vägivalda peab selgelt hukka mõistma. Täpselt nii, nagu on teinud seda USAs vastasleer, sh endine president Barack Obama. Kirki surm paneb küsima, milliseks on saamas poliitiline maastik mitte ainult kaugel ookeani taga, vaid ka siin, Eestis. Vägivallaakti kordumine ei pruugi Eestiski olla enam „kas“, vaid „millal“ küsimus.

Vägivald normaliseerub

Ehkki meil ei ole seni sarnaseid tragöödiaid ette tulnud, liigub ühiskondlik õhustik murettekitavas suunas. Vaid päev pärast Kirki tapmist oli eriliselt õõvastav lugeda Isamaa noorpoliitikust, kelle parimate ideede hulka kuulub sotsiaaldemokraatide seina äärde panemine ja pumppüssiga maha laskmine. Tähelepanu püüti veel teistegi „heade“ mõtetega.

Sellest jahmatavam on Isamaa ladviku vaikus. Kui muidu on Urmas Reinsalu vaat et Eesti kõige sõnakam poliitik igas valdkonnas, siis nii olulises küsimuses valitseb täielik vaikus. Null. Isamaa Tallinna ega Tartu linnapeakandidaadid ei ole suutnud sellist teguviisi selgelt hukka mõista, rääkimata enamast.

Nii toimubki vägivalla normaliseerimine. Veel mõni aeg tagasi kuulus poliitiku töö sisse kriitika talumine – mõni nali, mõni terav ütlemine, isegi solvang. Täna on see asendunud konkreetsete ähvardustega, mis tunduvad olevat juba justkui poliitilise kultuuri tavapärane osa.

Kogenud riigikogu liikmed ütlevad, et parlament on muutunud. Rohkem on isiklikke rünnakuid, vähem kompromissivalmidust. See, mis kümme aastat tagasi tundus erandlik, on nüüd igapäevane. Sama muster kordub sotsiaalmeedias, ainult kordades mürgisemalt.

Argumentide asemel on mõnitused, pilked ja otsesed ähvardused. Mõned poliitikud jagavad selliseid tarkuseteri oma seinal, reageerivad neile positiivselt või vähemalt ei tee midagi nende vaigistamiseks. Mõni läheb kaugemale ja utsitab oma toetajaid vastaseid ründama, tehes seda vihjete või „naljadega“. Ja siis jääbki vaid aja küsimuseks, millal saab virtuaalsest ähvardusest päris rünnak kellegi kodus, poes või tänaval.

Poliitikud räägivad järjest enam sõnumitest, mille tõttu pöördutakse politsei poole. Enamik panevad bloki ning püüavad unustada, sest lihtsam on lüüa käega kui hakata politseid iga provokaatori tõttu tüütama. Teisalt aga loodame liiga palju sellele, et hulluse relvaks jääb vaid klaviatuur ja vägivald ekraanile.

Vaenlane, mitte konkurent

Tõuke selleks kõigeks annab kindlasti ka sotsiaalmeedia loogika ise. Platvormid soosivad teravaid ja emotsionaalseid postitusi. Need toovad klikke ja tähelepanu. Sisuka, tasakaaluka ja kompromissile kutsuva mõtte võid kirjutada oma lähikonnale. Kui aga kirjutada provokatsioon, levib see kulutulena ja toob kaasa kümneid või sadu kommentaare.

Teisalt on tugevnemas ühiskondlik polariseerumine. Meie poliitiline maastik on killustunud ja sellest tulenevalt tajuvad mitmed erakonnad pidevat survet „oma leeri“ mobiliseerida. See tähendab, et vastaseid tuleb näidata vaenlasena, mitte lihtsalt konkurentidena. Rünnakud muutuvad normaalsuseks ja õhkkond üha mürgisemaks. Relvaseaduse liberaliseerimisel tuleb väga hoolikalt kaaluda, kas ühiskonnas, kus noortele söödetakse ette narratiivi „võtaks püssi ja laseks teisitimõtlejad maha“ need relvad kodudes ka oleks ja oma tähenduse leiaks.

Populistlike vahendite kasutajad peavad aga ühel või teisel hetkel peeglisse vaatama. Kui poliitik või aktivistist klaviatuurisõdalane kirjutab ja jagab julgustust toetajatele vastaseid rünnata, toidab ta kultuuri, mis lõppkokkuvõttes võib viia kurbade tagajärgedeni. Ja sel juhul ei ole süüdlaseks ainult teo otsene toimepanija.

Oma roll on ka igal kodanikul. Ärgem mingem kaasa viha õhutavate kommentaaridega ega jagage postitusi, mis loovad rohkem konflikti kui arutelu. Vahel aitab ka kõige lihtsam samm jätta ründav kommentaar kirjutamata või meeldimata. Eriti siis, kui sellel ei ole mitte mingit sisulist väärtust ega argumenti.

Vaidlus poliitikas on vältimatu ja vajalik, kuid see peab jääma eelkõige sisuliseks, mitte isiklikuks.  Tõeseks, mitte lihtsalt provokatiivseks. Kirki tapmine näitab, et vihane õhkkond ühel hetkel paisub kontrollimatuks. Seda ei tohi meil Eestis juhtuda.

Andre Hanimägi: poliitilise vägivalla oht pole enam Eestiski kauge mure