Kui kampaaniat ehitatakse vägivallaähvardustele ja inimväärikuse alandamisele, hakkab see paratamatult mõjutama ka linna juhtimist. Ning kui selline poliitika saabki Eesti suuruselt teise linna volikogus jalad alla, siis ei muuda see mürgisemaks üksnes poliitilist õhkkonda, vaid ka kogu avalikku ruumi.
Eriti valusalt tabab see naisi. Eesti poliitikas on niigi raske pidada vastu pidevatele isiklikele rünnakutele, mis tabavad eelkõige naispoliitikuid. Kui mehed peavad tihti rinda pistma ideeliste vaidlustega, siis naisi tabavad sagedamini kommentaarid nende välimuse, isikliku elu või isegi emarolli kohta. Nüüd on aga lisandunud uus ohtlik kihistus – manosfäär, internetiäärmuslus, mis peab naisi olemuslikult teisejärguliseks ja sageli lausa ohtlikuks vaenu sihtmärgiks.
Rünnakud, mis ei ole „ainult nali“
On äärmiselt kõnekas, et Isamaa noore kandidaadi Kris Kärneri „nali“ seisnes sotside ja reformierakonna vastu suunatud vägivallaähvardustes. Meenutagem, et need ei olnud möödaminnes poetatud repliigid, vaid korduvalt esitatud sõnumid, mis levisid sadade ja tuhandete noorte sotsiaalmeedia voogudes. Kui erakonna juhtkond suudab seda kõike kommenteerida ainult sõnadega „uus poliitika“, siis tähendab see tegelikult manosfääri mürgisuse normaliseerimist.
Naised, kes kandideerivad Tartu volikokku, teavad väga hästi, milline surve neid ees ootab. Varasemate kampaaniate ajal on paljud naiskandidaadid saanud sõnumeid, mis sisaldavad solvanguid või otseseid ähvardusi. Nii ka sel aastal. Seda enam on oluline küsida: kas me oleme valmis, et selline kõnepruuk muutub ametlikult volikogu töö osaks? Kui poliitiline retoorika hakkab kõlama nagu „naljad“ manosfääris, siis kaotab demokraatia oma tasakaalu.
Naiste osalus ja poliitiline vastupidavus
Kui me räägime demokraatia tugevusest, siis peame arvestama, et just naised on paljudes riikides osutunud demokraatliku poliitika vastupidavuse näitajaks. Seal, kus naised saavad poliitikas kaasa rääkida, on ka otsused mitmekesisemad ja ühiskond terviklikum. Seal, kus naiste hääled vaigistatakse või naeruvääristatakse, kasvab oht, et poliitika muutub kitsarinnaliseks ja äärmuslikuks.
Tartu on seni olnud linn, mida iseloomustab koostöine poliitiline kultuur. Kui aga volikokku jõuab manosfäärist inspireeritud suhtumine, et naisi võib valitsusest „maha võtta“ ja oponente seina äärde „saata“, siis tähendab see kõigile naispoliitikutele veelgi suuremat survet. Iga avalik sõnavõtt võib muutuda ohuks, iga initsiatiiv pilgete sihtmärgiks. Kas me tahame sellist linna?
Vastutus ei ole üksikisiku kanda
On oluline rõhutada: vastutus ei lasu mitte ainult ühel kandidaadil. Vastutab erakond tervikuna. Kui partei lubab oma nimekirjas vägivallaõhutuse ja naiste alandamise, siis võtab ta sellega endalegi vastutuse. Just seetõttu peabki Isamaa juhtkond andma üheselt selge signaali, et manosfääri retoorika ei ole nende ridades lubatud. Kui seda signaali ei tule, siis on vaikimine sama kõnekas kui heakskiit.
Nulltolerants vägivalla ja alanduse suhtes
Poliitika võib ja peab olema kirglik, aga see ei tohi muutuda mürgiseks. Nulltolerants vägivallaõhutuse ja inimväärikuse alandamise suhtes ei ole pelgalt loosung – see on demokraatia toimimise eeldus. Kui me tahame, et naised oleksid poliitikas aktiivsed ja püsiksid seal, tuleb luua keskkond, kus nad ei pea iga päev taluma ähvardusi ja räigeid solvanguid.
Manosfääri laienemine poliitikasse ei ole vaid naiste probleem. See on kogu ühiskonna probleem, sest see õõnestab demokraatiat tervikuna. Kui poliitika on kantud vihkamisest (ja Kärneri ning ta jälgijaskonna retoorika annab sellest tunnistust), siis ei ole enam kaugel aeg, mil virtuaalsed ähvardused muutuvad pärisvägivallaks.
Tartu valik
Tartu on sümboolne linn – hariduse ja vaimsuse keskus. Kui just siin muutub manosfäär poliitiliseks normiks, siis on ohus kogu Eesti poliitiline kultuur. Tartu valimistulemus peab saatma sõnumi: meil ei ole kohta poliitikutele, kes alandavad naisi, õhutavad vägivalda või normaliseerivad räiget sõnakasutust.
Kui soovime eetilist juhtimist, nõudkem eetilist kampaaniat. Ja veelgi enam – nõudkem poliitikat, kus naised saavad osaleda ilma pideva alanduse ja ähvardusteta. See ei ole ainult naiste küsimus, vaid kogu linna ja riigi tuleviku ja turvalisuse küsimus.
Loe Tartu Postimehe juhtkirja.
Eveliis Padar: kui manosfäär astub raekoja uksest sisse pumppüssi ja poomisköiega