Septembris Rakveres toimunud noorte öökonverentsil “Mis ajab Sind närvi?” tõsteti esile teemad, mida paljud eelistavad vältida: meeste vaimne tervis, naistevastane vägivald ning internetiporno, kuid mis on nendevaheline seos?

Patriarhaat ja kapitalism on loonud süsteemi, kus naisi objektistatakse – seda näeme eriti selgelt tänapäeva peavoolu pornos, kus naiste kujutamine on alandav ja vägivalda normaliseeriv. Tundub ehk, et seda kirjutab kõigest üks “vihane feminist”, kes vihkab pornot, aga see ei ole nii lihtne. Minu esimene kokkupuude internetipornoga oli juba algklassis, mis ei ole z generatsiooni puhul sugugi erandlik. Küsimus on selles miks see nii on ja kas me peame seda normaalseks. Ma arvan, et ei peaks.

Sellises ühiskonnakorralduses lõhuvad mehelikkuse normid ka meeste vaimset tervist.

Arutelu neil teemadel võib tunduda radikaalne, sest seab kahtluse alla juurdunud võimuhierarhiad ja majanduslikud huvid.

Sellise ürituse korraldamine oli strateegiline samm noorte kaasamiseks, nende harimiseks ning ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimiseks. Eesmärk oli leida lahendusi, et järgmisel põlvkonnal oleks parem tulevik ja turvalisem elu.

Üritus põhines ka feministlikel väärtustel. Feminismi eesmärk ei ole meeste vastandamine naistega, vaid ühiskonna vabastamine vanadest rollidest, mis piiravad mõlemaid osapooli. Kutsudes ka mehi vestlusesse, annab see edasi sõnumi, et nad on osa lahendusest, mitte probleemist.

Järgnevad mõtted on peegeldus miks tabudest rääkimine on oluline ning mida üritusel räägitud teemad meie ühiskonnas tähendavad.

TABUD

Nõukogude ajastu mõttemustrid ja tabude vältimine on jätnud sügava jälje vanema generatsiooni poliitikutele. Paljud neist on üles kasvanud ajastul, kus teatud teemade käsitlemine oli keelatud, mistõttu nad ei pruugi tajuda noore põlvkonna väärtusi, probleeme ega julgust avada ühiskondlikult olulisi, kuid varjatud teemasid. See loob olukorra, kus poliitilised otsused võivad jääda kinni mineviku piiravate hoiakute raamidesse, takistades seeläbi kaasaegse ühiskonna arengut.

DIGIAJASTU

Ei saa rääkida neist teemadest, kui me ei räägi ka digitaalsest keskkonnast, mis probleeme tänapäeval võimendab ja taastoodab.

 

Varajane kokkupuude pornograafilise sisuga võib kujundada noorte arusaamu suhetest, soorollidest ja kehalisest enesemääratlusest. Võib vähendada empaatiat naiste suhtes, eriti kui kriitiline mõtlemine veel nii hästi välja arenenud ei ole.

 

Sotsiaalmeedia algoritmid võimendavad sarnaseid mustreid – provokatiivne ja välimusele keskendunud sisu saab kõige rohkem platvormi.

Kuigi meedia eesmärk ei pruugi olla misogüünia levimine, on paljud platvormid üles ehitatud viisil, mis seda soodustavad.

Naisi kujutatakse massimeedias sageli välimuse, seksuaalsuse või muude tühiste omaduste kaudu, andes edasi sõnumi, et nende väärtus põhineb eelkõige neil tunnustel. See ei toeta naiste enesekindlust ega suurenda nende aktiivset osalust ühiskonnaelus – olgu selleks poliitika, ettevõtlus või muud mõjukad valdkonnad. Oma tegeliku potentsiaali rakendamine osutub keeruliseks.

 

Sotsiaalmeedias on tekkinud ka selline nähtus nagu manosfäär. Me ei räägi meeste vaimsest tervisest piisavalt, sest manosfääri sisuloojatel on noorte poiste mõjutamine osutunud liiga kergeks. Vaikus ja mõistmise puudumine loob selleks tugeva pinnase.

JUURPÕHJUSED VS SÜMPTOMID

Meeste enesetapud ja vaimse tervise probleemid, naistevastane vägivald ning internetis leviv misogüünia ei teki tühjast kohast. Need on seotud ühiskonnas juurdunud soostereotüüpide ja soorollidega, mille mustrid algavad juba koolides ja korduvad ka meedias. Kui me ei tunnista probleemide juurpõhjuseid, siis jäämegi sümptomitega võitlema.

 

Millal me lõpetame meeste emotsionaalse sandistamise suhtumisega “mehed ei nuta, pussy oled v? ” jms? Inimeseks olemine tähendab emotsioone, mis on absoluutselt kõigil, sõltumata soost. Enesetappude statistikast on näha suured soolised erinevused, mille taga meie ühiskonnas sügavalt juurdunud soostereotüübid. Sama nähtus kehtib ka teiste inimeste suhtes esineva vägivalla puhul.

VAIKIMINE EI KAITSE KEDAGI

Noored vajavad ausust ja julgeid otsuseid, mitte poliitikute mugavust probleeme eirata.

Arutelud sellistel teemadel ei ole “vasakäärmuslus”, küsimus on inimväärikuses ja turvalisuses. Küsimus on selles, kas soovime olla enesetappude ja vägivalla poolest Euroopas esirinnas või midagi päriselt muuta.

Kui tahame, et noored tunneksid ennast väärtustatuna ja turvaliselt, tuleb neile luua võimalus ausateks aruteludeks. Minu jaoks on juba see suur saavutus, kui vähemalt üks mees mõtestas tänu korraldatud üritusele enda jaoks feminismi ümber – see võib elusid päästa.

 

Kollektiivne vaikimine ei kaitse kedagi – see on vaid viis lükata probleemid järgmise põlvkonna õlule.

Meil kõigil on vastutus tabusid teadvustada, neist rääkida ning astuda samme, et probleemid saaksid lahenduse.

ARVAMUS ⟩ Pärast mind tulgu või veeuputus ehk Miks me peame rääkima tabudest