Rikastele maksukingituste tegemise asemel tuleb toetada sundkuludega hakkamasaamist.
Reformierakonna tipp-poliitikud on toonud välja hulga argumente, miks toidu käibemaksu langetamist ei saavat teha, ja samal ajal kavatseb peaministripartei hoopis jätta ära tulumaksutõusu. Kui sundkulude, olgu toiduainete või toasooja, käibemaksumäära langetamisest võidaksid kõik tarbijad, siis madalamast tulumaksumäärast võidavad ennekõike suuremate sissetulekutega inimesed, vaesed saavad aga sellest ainult mõned eurod kuus.
Vaatamata kogu opositsiooni ja valijate valdava enamuse toetusele toidu käibemaksu langetamisele, toob Reformierakond rahandusminister Jürgen Ligi suu läbi hulga argumente, miks seda teha ei saa. Ometi ei pea enamik neist argumentidest vett, eriti kui võtta arvesse, et valitsuse meelest tuleks toidu käibemaksu asemel hoopis langetada tulumaksu.
Argument nr 1: riigil polevat raha
Oleme korduvalt kuulnud valitsuse esindajatelt, sealhulgas rahandusministrilt Jürgen Ligilt, et toidu käibemaksu langetamiseks poleks lihtsalt raha. Sama ütles ka teise valitsuspartei juht Kristina Kallas.
Veel mõni kuu tagasi kõlas see argument usutavalt. Ju näitasid rahandusministeeriumi suvel tehtud arvutused, et käibemaksumäära langetamine kõikidele toiduainetele 24 protsendilt 13 protsendile läheks riigikassale maksma aastas 245 miljonit eurot. Seda ongi raske teha katteallikaid pakkumata, sest tegemist on tõesti arvestatava summaga, mis ulatub 0,5 protsendini Eesti SKP-st.
Ometi see sama valitsus, mis rääkis mitu kuud järjest, et toidu käibemaksu langetamiseks eelarves raha pole, soovib mängida riigikogu valimiste eel jõuluvana, kuulutasidki ju valitsuse ministrid uhkelt, et tulumaksumäär jääb tulevasel aastal 24 protsendi asemel 22 protsendile. Kui palju selline maksulangetus läheb riigile maksma? Rahandusministeeriumi suvistel andmetel 250 kuni 290 miljonit eurot aastas.
Teisisõnu polevat valitsuserakondade sõnul toidu käibemaksu langetamiseks raha, aga veelgi rohkem maksvaks tulumaksulangetuseks raha on.
Selge see, et taoline argument pole siiras. See, kas riigil on lisakulude või maksulangetuste tegemiseks raha, ei saa ju sõltuda sellest, milliseks maksulangetuseks raha soovitakse kulutada.
Laskumata riigieelarve seisu aruteludesse rõhutaksin, et sõnades “korras rahanduse” eest seismine ei seganud Reformierakonnal teha sel aastal juba ühe maksulangetuse kui kaotati varasemalt 2026. aastaks kavandatud kaheprotsndiline ettevõtete tulumaks. Seda tehti muide katteallikaid pakkumata. Vahest oleks parem loobuda tulumaksutõusu ärajätmisest, kehtestada astmeline tulumaks või teha valik klassikalise ettevõtete tulumaksu kasuks ning kasutada saadud vahendid inimestele toidulaua katmisel leevenduse pakkumiseks?
Argument nr 2: toidu madalamast käibemaksust võitvat ainult jõukad
Ülaltoodu põhjal saab järeldada, et kui jutt käib jõukamatele maksulangetuste tegemisest, siis selleks on Reformierakonna meelest riigieelarves raha olemas, aga kui teemaks on mõõdukamate sissetulekutega inimeste toetamine, keeratakse rahakraanid kohe kinni.
Nüüd jõuame teise argumendi juurde. Jürgen Ligi sõnul võitvat käibemaksu langetamisest ennekõike jõukad, seega polevat see hea meede vaesemate toetamiseks.
Oma seisukoha toetuseks tõi Ligi välja Praxise 2020. aasta uuringu, mille järgi võidab jõukam inimene toiduainete käibemaksu alandamisest kaks korda rohkem kui väiksema sissetulekuga inimene. Ligi sõnul “riik ei tohi niimoodi kulutada, et anda sinna rohkem, kus juba rohkem on.”
Kõlab ju esmapilgul mõistlikult, ainus probleem on, et kui rikkad võidavad toidu käibemaksu langetamisest vaestest eurodes kõigest kaks korda rohkem, siis Reformierakonna lubatud tulumaksutõusu ärajätmisest võidavad jõukad kümnetes kordades rohkem kui vaesed.
Võtame aluseks Reformierakonna enda tulumaksukalkulaatorit. Eri brutopalga numbreid sinna sisestades saame teada, et 1200-eurose või madalama kuupalgaga inimene võidab tuleval aastal võrreldes tänavusega “tervelt” kümme eurot kuus, aga alates 2100-eurosest kuupalgast on võit juba 154 eurot kuus. 15,4-kordne vahe!
Kusjuures ei taha ma kritiseerida umbes keskmist palka teenivate inimeste maksuleevendust. Probleem on selles, et need 154 eurot kuus ehk 1848 eurot aastas saavad tänu maksuküüru kaotamise ja tulumaksutõusu ärajätmise koondmõjule ka 4000, 6000 või suisa 10 000 eurot kuus teenivad inimesed. Lihtsad arvutused näitavad, et kui tulumaksutõus oleks jäänud jõusse, oleks jõukamate võit palju väiksem.
Seega saame järeldada, et Ligi jutt sellest, et toidu käibemaksu ei saa langetada, kuna jõukad võidavad sellest eurodes rohkem (küll mitte osakaaluna sissetulekutest, sest Eurostati andmetel viiendik vaeseimaid eestimaalasi kulutab käibemaksu tasumisele umbes 2,5 korda suuremat osa enda brutosissetulekutest kui kõige jõukam viiendik elanikkonnast), on selgelt ebasiiras, kuna tulumaksu langetamine on ju veelgi rohkem jõukamate kaldu. See aga reformierakondlaste jaoks mingi probleem pole.
Seda kinnitavad ka septembrikuus ERR-i portaalis avaldatud rahandusministeeriumi arvutused, mille järgi maksuküüru kaotamisest ja tulumaksumäära tõusu ärajätmisest võidavad lisaks absoluutarvestusele ka suhtena sissetulekutesse ennekõike VII kuni X detsiili kuuluvad tulusaajad ehk kõrgemate sissetulekutega inimesed.
See-eest käibemaksumäära tõusust 22 protsendilt 24 protsendile kaotavad enim selle sama analüüsi järgi suhtena sissetulekutesse just kõige vaesemad. Arvatavasti tähendaks vastupidine samm ehk käibemaksu langetamine – eriti sellisele esmatarbekaubale nagu toit – suhtena sissetulekutesse suurimat võitu just väiksemate ja mõõdukamate sissetulekutega inimestele.
Argument nr 3: madalam toidu käibemaks ei jõua tarbijani
Reformierakonna viimane “kaitseliin” madalama toidu käibemaksu idee tõrjumiseks on väide, et maksulangetus jääb kaupmeeste taskusse ning tarbijad sellest erilist kasu ei saa. Sellist seisukohta väljendasid nii rahandusminister Ligi kui ka isegi peaminister Kristen Michal oma kurikuulsas sõnavõtus kaubanduspindade rohkuse kohta.
Tegemist on valitsuse ainsa argumendiga, mida saab vähemalt siiraks pidada. Eksperdid ongi viimastel kuudel vaielnud selle üle, kas maksulangetus jõuab või ei jõua tarbijani.
Sarnased kahtlused esinevad ka teistes riikides. Ometi ei ole need käibemaksu langetamise takistuseks. Näiteks Rootsi valitsus teatas mõned päevad tagasi, et see langetab niigi Eesti mõistes madalat toidu käibemaksu 12 protsendi pealt kuuele protsendile.
Küll aga on Rootsi maksulangetus mõeldud ajutisena, just selleks, et aru saada, kas madalam maksumäär tõepoolest toob toiduhinnad alla. Lisaks loob valitsus spetsiaalse järelevalveorgani, mis hakkab uurima jaemüügi hinnakujunduse läbipaistvust.
Jah, tegemist on kalli eksperimendiga, kuid just selline eksperiment aitaks tuua selgust Eestis peetavasse debatti. Saab lõputult arutada, kas madalam käibemaks jõuab tarbijani või mitte, aga tõde selgub alles empiirilise vaatluse järel ehk alles siis, kui me toidu käibemaksu ka päriselt langetame, kasvõi ajutiselt. Muide, ajutist käibemaksulangetust põhitoiduainetele plaanib järgmiseks aastaks ka Läti.
Osutaksin tähelepanu veel ühele asjaolule. Lisaks toidukuludele on olemas veel üks suur sundkulude kategooria, milles me tegelikult saame olla sada protsenti kindlad, et maksulangetus jõuab täies mahus tarbijani. Jutt käib keskküttest ja sooja veega varustamisest. Nimelt kehtib paljudes EL-i riikides, kaasa arvatud näiteks Leedus, keskküttevõrgu kaudu müüdud toasoojale madalam käibemaksumäär.
Eestiski võiks kaaluda toasooja ja vee soojendamise käibemaksumäära langetust. Esiteks on tegemist vältimatu ehk sundkuluga. Teiseks jõuaks see maksulangetus kindlasti tarbijani, sest keskkütte ja veevarustuse hinnad on Eestis kooskõlastanud konkurentsiamet.
Teisisõnu ei saaks Utilitas Tallinnas või Gren Tartus ja Pärnus isegi suurima tahtmise korral vahe endale taskusse panna, kui seadusandja otsustaks toasooja käibemaksumäära langetada, kuna konkurentsiamet kooskõlastab toasooja piirhinda tarbijale ilma käibemaksuta ning selle tõstmiseks on vaja põhjendatud taotlust. Niisama käibemaksueelset hinda tõsta keegi keskküttefirmadel ei lubaks, sellist võimalust seadus lihtsalt ei näe ette.