34-aastane Zohran Mamdani valiti 4. novembril 2025 New Yorgi linnapeaks. Mamdani sai rohkem kui poole häältest, tehes sellega Ameerikas ajalugu. Hoolimata edust rahva seas, võib meediakajastustest jääda mulje, et võimule sai mingi hullude ideedega vasakradikaal.
Kui vaadata päriselt Mamdani valimisprogrammi sisse selgub, et Euroopa mõistes on tegemist suhteliselt tavapäraste sotsiaaldemokraatlike lubadustega.
Tasuta bussid, tasuta lastehoid, kättesaadav tervishoid, linna haldusalas korterite üüri kontrollid. Paljud Mamdani lubadused on ellu viidud nii Eestis kui suurtes Euroopa pealinnades nagu Berliin, Viin või Amsterdam. Neid linnu on raske kirjeldada kui mingeid kommunistlikke utoopiad. USAs mõjuvad solidaarsusest kantud ideed aga endiselt suurele osale rahvast šokeerivalt. Paremäärmuslastel on seega lihtne tembeldadagi töölisklassi eest seisjat kommunistiks ning ette heita muidugi ka «vale» nahavärvi ja päritolu, nagu oleks Mamdani antisemiitlik islamist, kelle ideed on ohtlikud ja viivad linna põhja.
New York on maailma rikkaim linn, kuid selle hiilguse varjus elab enamik linnaelanikke pidevas majanduslikus pinges. Linnas on üks sügavamaid sissetulekute lõhesid kogu Ameerika Ühendriikides, kus üks protsent rikkamaid teenib ligi poole kogu linna tulust, samas kui keskmine töötaja kulutab pea kogu sissetuleku eluasemele ja esmavajadustele. Eluasemehinnad on peamine probleem. Keskmine üür ühe magamistoaga korteri eest on 2025. aasta seisuga ligi 4900 dollarit kuus, mis ületab oluliselt keskmise newyorklase kuupalga. Paljud elavad üürikorterites, mida jagatakse mitme inimesega või pendeldatakse odavamate piirkondade vahet, kus elutingimused on sageli kehvad.
Kodutuid on juba üle 150 000, nende seas üha rohkem peresid ja eakaid. Toiduhinnad ja esmatarbekaubad on suurlinnas umbes 26 protsenti kallimad kui USAs keskmiselt ning paljud inimesed sõltuvad toidupankadest või kogukonna abiprogrammidest. Tervishoid on kvaliteetne, kuid kättesaadavus sõltub sissetulekust: kindlustuseta töötavad elanikud ja madalapalgalised, kes jäävad Medicare’ist (riiklikult rahastatud ravikindlustusprogramm USAs – toim) välja, ei saa ravi või satuvad ravikulude tõttu võlgadesse.
Ka töökoormus on New Yorgis väga suur, ligikaudu 30 protsenti elanikest töötab 50 tundi nädalas, sageli mitmel ametikohal. Kõik see tähendab, et linna elanikest enamik elab keset tohutut majanduslikku kontrasti: samas linnas, kus miljardärid sõidavad ringi isiklike autojuhtidega ja elavad pilvelõhkujate katusekorterites, võitlevad tavalised inimesed iga kuu sisuliselt ellujäämise nimel.
Selline olukord ei saa aga lõputult kesta. New Yorgis on juba aastaid kasvanud rahulolematus sellega, et linnas on hea elada vaid ülirikastel, mitte enamusel. Seepärast ootavad üha rohkemad ka poliitilist kursimuutust, mitte kosmeetilisi parandusi. See oligi soodne pinnas Mamdani poliitikale – lubada ligipääsetavust, avalikke hüvesid ja jõukuse ümberjaotamist ei tundunud enam paljudele isegi Ameerikas radikaalne, vaid igati loogiline ja vajalik muutus.
Tema majandus- ja sotsiaalpoliitikat lähemalt vaadates polegi seal midagi äärmuslikku – Mamdani lubadustest paljud toimivad juba näiteks Tallinnaski:
- ühistranspordi kulu oluline vähendamine ja tasuta bussid;
- Tasuta või oluliselt kergemini kättesaadav lastehoid või universaalne lapsehoid;
- kättesaadav tervishoid kui elanikele ligipääsetav teenus;
- sotsiaalkorterid või odavama eluaseme programm – Mamdani lubab 200 000 taskukohast elamist 10 aastaga (Tallinnas on olemas sotsiaalkorterid, aga teistes Euroopa linnades, näiteks Viinis, on palju laialdasemad meetmed, et hoida elukohad taskukohasena).
Üks Mamdani tähelepanuväärsemaid ja USA kontekstis kõige ebaharilikumaid lubadusi on linnale kuuluvate toidupoodide loomine. Programm, mille eesmärk on rajada linnavalitsuse hallatav ja taskukohast toitu pakkuv kauplustekett. Aga peale toidupoodide ei ole New Yorgis kavandatav poliitiline suund tegelikult radikaalne, vaid proportsionaalne linna väljakutsetega ja Euroopas juba pikalt toimiv.
Mamdani sattus kampaania ajal ulatusliku islamofoobia ja rassistliku rünnaku alla (mida korrutas ka ERR ja «Aktuaalne Kaamera» saates 3. novembril). Islamivastane hirmutamine käis ka peavoolumeedias ning The Guardiani hinnangul näitas see, kui normaliseerunud on islamofoobia USA poliitikas. See pole enam vaid äärmuslaste retoorika, vaid osa tavapärasest poliitilisest narratiivist. Seda narratiivi ei sega ka fakt, et Mamdani on olnud LGBTQ-õiguste ja transõiguste pikaajaline eestkõneleja või et suur osa New Yorgi juudi kogukonnast hääletas tema poolt.
Vaatamata sellele, et Mamdani on olnud Iisraeli valitsuse terav kriitik ja toetanud BDS-liikumist, rõhutas ta võidukõnes, et seisab kindlalt juudi päritolu newyorklaste kõrval ja võitleb antisemitismi vastu. Tema valimine märgib olulist muutust ka linna poliitilises dünaamikas, kus varem oli Iisraeli toetamine peaaegu vältimatu eeldus, et saada linnapeaks valitud. See peegeldab ka USA juudi elanikkonna kasvavat vastuseisu Netanyahu sõjale Palestiinas. Times of Israel’i andmetel usub ligi pool Ameerika juudi elanikkonnast, et Gazas toimub «genotsiid». Mamdani ise rõhutas, et tema eesmärk on taskukohane elamispind ja ühistransport, mitte religioosne agenda. Kuigi eelarvamused ei kao üleöö, näevad paljud Mamdani võidus märki muutuvast Ameerikast, mis väärtustab õiglust ja võrdsust.
Mamdani eduloo võti või tema kampaania radikaalsus, kui soovite, võiski seisneda selles, et ta on lähenenud poliitikale kui suurema positiivse liikumise loomisele. Kui konkurendid, sh võimsast poliitdünastiast pärit vastaskandidaat Andrew Cuomo, panid enesepromo ja Mamdani-vastase kampaania alla kõvasti miljardäridest toetajate raha, siis Mamdani ise alustas kampaaniat lihtsalt tänaval ringi käimisega, küsides kohalikelt valijatelt, mis neile üldse muret teeb. Sellest tagasisidest kerkis keskse teemana esile New Yorgi elukallidus. See probleem ei ole kellelegi üllatus, kuid samas oli Mamdani paljudest kandidaatidest ainus, kes suutis sellest tõsiseltvõetava tooniga rääkida.
Mamdani kampaania on parandanud valijate poliitilist teadlikkust ning ta on kaasanud ja motiveerinud tuhandeid vabatahtlikke, kes kõik on levitanud tema sõnumit New Yorgi elukalliduse lahendamisest. Elukallidus kui keskne sõnum Mamdani kampaanias osutus ka äärmiselt tabavaks, sest see on teema, mis motiveeris tuhandeid poliitikas pettunud inimesi kas esimest korda või üle pika aja uuesti valima tulema.
Nüüd seisab Mamdani silmitsi muidugi väga tugeva vastuseisuga kinnisvaramagnaatide ja äriringkondade poolt, kelle mõju poliitikale on tohutu. Kõiki tema ideid saab olema raske ellu viia, aga kui tal õnnestub kasvõi osa neist rakendada, muudab see sadade tuhandete tavaliste newyorklaste elu inimlikumaks ja õiglasemaks.
HALLIKI KREININ JA FREDERIK KLANBERG New Yorgi uus ajastu: kommunism, džihaad või tasuta bussid?