Tuuli Jõesaare põhjalik uurimus Delfis koolipsühholoog Ada Kesoneni tegevuse kohta pani nii mõnegi lugeja kukalt kratsima. Mitte niivõrd seetõttu, et Kesonen usub nähtamatutesse „morfogeensetesse väljadesse“, vaid et ta teeb seda psühholoogina, kelle tööd rahastab riik. Lühidalt öeldes: Eesti maksab praegu kinni esoteerikat, mida nimetatakse psühholoogiaks.
Kesonen on kõrgharidusega, kutsetunnistusega ja 8. taseme koolipsühholoog. Aga kõrvalhobi ja rahateenimisvahendina on ta aastaid harrastanud perekonstellatsioone – teraapiat, mille rajaja uskus, et võõrad inimesed võivad üksteise suguvõsa kohta infot saada mingi seletamatu välja kaudu.
Kui Delfi seepeale tema kodulehte külastas, kadusid sealt konstellatsioonid ja morfogeensed väljad nagu nõiaväel – asemele ilmus „süsteemne fenomenoloogiline teraapia“. Nimetus muutus, sisu mitte väga.
Koolipsühholoogide ühing tõstis käed: probleemi ei näe, sest keegi pole ju kaevanud ja paberid on korras. Minister Joller ütles, et eetiliselt on see küsitav, aga seadus ei keela. Minister Kallas nentis, et koolides peaks teadus olema ka tugiteenuste alus.
Kesonen on ise väitnud, et ta lastega konstellatsioone ei tee. See võib kõlada lohutavalt, kuid sisuliselt on see sama, kui kirurg väidaks, et kasutab nürisid või steriliseerimata skalpelle ainult erakliinikus või õpetaja räägiks vandenõuteooriatest vaid vabatahtlikele. Küsimus on usalduses – kas riik saab tõsimeeli loota, et tõenduspõhisus püsib isiklike lubaduste najal?
Tartu Ülikooli professor Kairi Kreegipuu pani asja õiges mõõtkavas paika: inimese hobid räägivad tema väärtustest. Kui kirikuõpetaja ei peaks liialt patustama ega kopsuarst suitsetama, siis võiks koolipsühholoog ehk ka morfogeensest väljast eemale hoida.
Niisiis – meil on koolipsühholoog, kes usub nähtamatutesse väljadesse, süsteem, mis usub tema paberitesse, ja ühiskond, mis usub, et kõik on korras, kuni keegi ei kaeba. Aga loo tuum on kainestav: ühiskond maksab praegu kinni esoteerikat, mida esitatakse psühholoogiana. Töötukassa kaudu rahastatakse psüühikahäiretega inimeste teraapiaid, mis põhinevad Hellingeri metafüüsikal, mitte teadusel. Aga psühholoog ei saa ühtaegu toetada ja hajutada illusioone.
Kõige hapramaks teeb olukorra tõsiasi, et psühholoogi juurde ei satu inimesed nalja pärast. Neid suunab mure, ärevus, lein või lootusetuse tunne – vahel selline, mis võib viia soovini eluga lõpparve teha; ka enesehinnangu kriis või trauma, mis vajab professionaalset tuge (mitte poeetilist kirjeldust väljast, mis meid kõiki ühendab).
Kui vaimse tervise süsteem on üle koormatud ja järjekorrad venivad kuudepikkuseks, on inimene haavatav ja valmis haarama igast õlekõrrest. Just seetõttu peab riik eriti hoolikalt tagama, et abi, mida pakutakse, oleks teaduspõhine.
Siinkohal tõuseb ikka mõni hääl, mis pahandab: „Kas inimene ei tohi siis enam usklik olla?“ või „Kas professor või kirurg, kes käib kirikus, tuleks vallandada?“ Kuulge, professor võib muidugi kirikus käia, nagu igaüks meist võib uskuda, mediteerida või kristallkausse helistada – see kuulub isikuvabaduse ja usuvabaduse juurde. See on tore, kui annab hingele tuge.
Aga siin tuleb teha üks oluline eristus. Religioosne praktika ja psühholoogiline töö ei ole võrreldavad tegevused. Riik tõepoolest rahastab hingehoidjaid ja kaplaneid – ausalt ja avatult, nende amet ongi usuline. Nad ei väida, et tegelevad psühhoteraapiaga või et nende töö põhineb teaduslikul meetodil. Nad ei nimeta usku teaduseks ega usupraktikat teraapiaks.
Kui aga riigi raha eest tegutsev psühholoog segab oma töösse usulise või esoteerilise praktika, siis muutub küsimus kategooriliseks: see pole enam hingehoid, vaid eksitus avaliku teenuse sisus.
Kui professor hakkaks ülikoolis õpetama, et evolutsioon on saatana eksperiment, ei ole see enam tema pühapäevane usk, vaid akadeemilise vastutuse rikkumine. Sama kehtib psühholoogi puhul – ta võib uskuda morfogeenseid välju, aga riigi raha eest neid teraapiana rakendada tähendab, et maksame mitte teaduspõhise, vaid usulise praktika eest.
Kodus võib inimene põristada trummi, rääkida esivanemate hingedega või panna kristallid kuuvalgele – see on tema õigus. Aga töö, mille eest makstakse avalikku raha, peab vastama kutse- ja teadusstandardile. See ei ole usuvabaduse piiramine, see on kutse-eetika ja maksumaksja raha aus kasutamine.
Eesti psühholoogide liidu eetilised nõuded – mis paraku kehtivad vaid liidu liikmetele – ütlevad seda üsna selgelt: psühholoog ei tohi tekitada ega levitada pettekujutlusi ega kasutada kontrollimata ja teaduslikult põhjendamata meetodeid.
See ei ole pelgalt sõnakõlks, vaid piir tõsise professionaalsuse ja pehmelt öeldes ohtliku eneseväljenduse vahel. Kui psühholoogia muutub „väljatunnetamiseks“, siis ei ole see enam teadus, vaid ebateadus. Ja ebateadusel ei peaks olema psühholoogia töövahendite hulgas kohta. Rääkimata küsitavusest, mille alla ja kui läbipaistvalt kulub meie ühiselt makstav maksuraha.
Eveliis Padar: psühholoogilise abi vajajad on jäetud uhhuu-rahva meelevalda