Kaks aastat tagasi kirjutasin, et asjaolu, et Eesti ööklubides ei ole seni olnud suuremaid tulekahjusid, peegeldab pigem õnne kui süsteemset ennetust. Täna pole olukord palju parem, ent uus Tallinna linnavalitsus suhtub suurde ohtu äärmiselt leigelt.
Aastavahetusel Šveitsis Crans-Montanas 40 inimese elu nõudnud ööklubi tulekahju oli ärahoitav õnnetus. See sai võimalikuks keelatud pürotehnika kasutamise ning puudulike reeglite ja järelevalve koosmõjuna. Ärilehe värske ülevaade Eesti meelelahutuskohtade tuleohutusest näitab, et meil tuleks sellesse loosse suhtuda kui väga tõsisesse hoiatusse.
Päästeameti andmetel leitakse rikkumisi kolme neljandiku kontrollitud klubide ja baaride puhul ning kontrollida jõutakse vaid osa kõigist asutustest.
Linnal on ükskõik? Nii ei saa see olla
Kui selle kõige taustal loen Tallinna abilinnapea Tiit Teriku kommentaari samas Ärilehe loos, et linnal pole eraomanike ruumides justkui midagi teha, jääb kõlama ohtlik, kuigi paraku ootuspärane sõnum: „See ei ole meie probleem.“ Tegelikult on see väga otseselt linnavõimu probleem.
Sama hoiak peegeldub ka Tallinna linnapea Peeter Raudsepa vastuses arupärimisele, mille esitasime koos Rasmus Raskiga vahetult pärast Šveitsi õnnetust, lootuses kaardistada erinevaid võimalusi, kuidas Tallinnas taolisi õnnetusi ennetada. Linnapea kinnitab küll, et tragöödia valguses tuleb riske teadvustada, kuid möönab, et vastutus lasub eeskätt ettevõtjal, kinnisvara omanikul, külastajal ja riiklikel järelevalveorganitel. Linna roll piirdub paraku „pädevate asutuste statistika“ vaatamise ja ebamäärase koostööga.
Ärilehe loos ütleb Päästeameti esindaja ausalt välja midagi, mida poliitikud eelistavad mitte kuulda: riik ei jõua kõiki meelelahutusasutusi kontrollida. Seetõttu on suur osa vastutusest pandud ettevõtjatele ja nende töötajatele, kelle õlgadele jääb suur koorem: tulekahju korral teha õigeid otsuseid, juhtida evakuatsiooni ja ära hoida kaos. Vajadusel soovitatakse neil kaasata ka erasektori tuleohutuseksperte.
Päästeameti andmetel leitakse rikkumisi kolme neljandiku kontrollitud klubide ja baaride puhul ning kontrollida jõutakse vaid osa kõigist asutustest.
Linnapea vastusest ei selgu aga, kus see teadmine peaks ettevõtjale olema koondatud või kuidas peaks väiksemad klubid sellise ekspertiisi kinni maksma. Loota, et iga baaripidaja on korraga ka kriisijuht ja tuleohutusekspert, ilma et omavalitsus ennetusse panustaks, on õnnega mängimine.
Nii sõltuks ennetus üksikute ettevõtjate teadlikkusest – või selle puudumisest. Eelmisel aastal kontrolliti Eestis 116 meelelahutusasutust – kui ühel tänaval oleks viis meelelahutusasutust, leitaks kontrolli käigus rikkumisi neist neljas.
Samal ajal kinnitab Tallinna linnapea, et järelevalve on Päästeameti ja politsei ülesanne ning linn teeb „koostööd oma pädevuste piires“. See tähendab praktikas, et olukorras, kus enamik kohti ei vasta nõuetele ja enamikku kohti ei kontrollita, ei võta keegi poliitilist vastutust riski süsteemseks maandamiseks.
Terik lisab oma intervjuus, et linn tegutseb eeskätt kaebuste ja pöördumiste alusel. See on reaktiivne juhtimine – ootame, kuni keegi kurdab või kuni midagi juhtub. Sama mõtteviis kajastub ka linnapea vastuses, kus ei pakuta välja ühtegi Tallinna-spetsiifilist algatust, mis aitaks inimestel rahvarohketes pealinna klubides päriselt ohutumalt käituda. Tundub, et vana juurdunud mõtteviis, et ööelu on pigem häiriv võõrkeha kui loomulik osa Tallinna linnaelust, on tagasi.
Just seepärast on oluline, et linn võtaks endale kõrvalvaataja rolli asemel eestvedaja oma. Üks lihtne samm, millega eelmine linnavalitsus alustas, olid regulaarsed ümarlauad ettevõtjate, korrakaitseorganite ja linna vahel. Seal arutati täpselt selliseid riske, mida ükski kasutusluba ega kontrollakt ei kata: rahvamasside käitumist, uusi trende, majanduslikku survet lubatust rohkemate inimeste ruumi laskmine jne.
Tekkisid regulaarsed koostöövormid ning linn, riik ja erasektor hakkasid koos tegutsema, et ööelu oleks ühtaegu elav ja turvalisem. Linn saab ja peab need formaadid ka täna uuesti ellu kutsuma, leppima kokku ühised turvalisuse printsiibid ning vähemalt aitama neid linnale olulisi ettevõtteid lihtsama ja mõistlikuma bürokraatiaga, mitte jätma neid halli tsooni, kus vastutus hajub ja riskid kasvavad.
Linnapea vastusest ei jää aga muljet, et ta peaks sellist pidevat koostööd oluliseks tööriistaks. Linnavalitsus paneb oma panused õnnele. Šveitsi tragöödia näitas, et õnn võib pöörduda.