Tallinn koondas renoveerimise ja eluasemepoliitika eest vastutanud eksperdid ning likvideeris linnavalitsuse üksuse, mis viis Mustamäel ellu kvartalipõhist renoveerimise pilootprojekti.
Pilootprojekt hõlmas ka viiekordsetele majadele liftide rahastamist, mis tagaks eakatele ning liikumisraskustega elanikele võimaluse kodus iseseisvalt hakkama saada.
Hetkeseisuga on Tallinnas renoveerimata umbes 95 protsenti renoveerimist vajavatest korterelamutest. Enamik magalate kortermaju jääbki nüüd renoveerimata, tuues elanikele kaasa kasvavad kodukulud ning paisutades vältimatult linna sotsiaalkulusid.
Raha üksi maju ei renoveeri
Nõukogudeaegsete kortermajade puhul kehtib rusikareegel: seal, kus elab palju vähekindlustatud inimesi ja pensionäre, renoveerimist ei toimu. Eriti keeruline on see suurtes korteriühistutes, kus on raske saada kõiki elanikke renoveerimisotsust toetama, sest eakate ja madalama sissetulekuga leibkondade rahalised võimalused on piiratud.
See kehtib nii Valga, Narva kui ka Tallinna magalate puhul. Lahendus on kõikjal sama: kui kohalik omavalitsus võtab asja vedada ja toetab korteriühistuid, hakatakse taotlema ka renoveerimistoetusi. Seda on näha Rakverest Võruni, aga ka väiksemates Ida-Virumaa linnades, kus omavalitsusliit on hiljuti tuge pakkuma hakanud. Toetus ei ole ainult rahaline – ilma (nüüdseks Tallinnas koondatud) nõu, ekspertiisi ja juhendamiseta kaob paljudel ühistutel tahe ja võimekus protsess lõpuni viia.
Renoveerimine jääb seisma seal, kus abi kõige rohkem vaja
Lasnamäe ja Õismäe elanike keskmised palgad on maapiirkondade omadest küll kõrgemad, kuid panelkad ja hruštšovkad seisavad paljana ka seal. Linn lõi just selleks hiljuti üksuse, mille ülesanne oli aidata ühistutel pääseda ligi riiklikele ja ELi renoveerimistoetustele, kuid see töö on nüüd rohepöörde tagasikeeramise loosungi all sisuliselt prügikasti visatud. Eelmine linnavalitsus töötas ka selle nimel, et vabastada vähekindlustatud pered renoveerimiskuludest – toetada ja motiveerida neid, kes on energiakulude tõusu suhtes kõige haavatavamad. Ka selle plaani edasisest käekäigust pole uuelt linnavalitsuselt midagi kuulda.
„Rohepoliitika“ tähendab maakeeli madalamaid elektriarveid ning muid kodukulusid, mõistlikumat energiatarbimist ja kvaliteetsemaid elamistingimusi.
Uus linnapea on vist aga projektide tühistamise tuhinas unustanud, et „rohepoliitika“ tähendab maakeeli madalamaid elektriarveid ning muid kodukulusid, mõistlikumat energiatarbimist ja kvaliteetsemaid elamistingimusi.
Selle asemel, et tegeleda juurprobleemiga, tõstab uus linnavalitsus lihtsalt sotsiaaltoetusi. Abivajate aitamine on printsiibilt õige tegu, kuid alati on veel parem abi on see, mis tagab iseseisva hakkamasaamise. Selmet tagada vähekindlustatud elanikele paremaid elamistingimusi ja vähendada nende abivajadust, võtab linnavõim kursi sotsiaalkulude suurendamisele.
Külmad majad, suured arved ja kasvavad toetused moodustavad vaesuse nõiaringi
Kehvades elamistingimustes kasvavad küttearved ja tervisemured, mis omakorda suurendavad inimeste abivajadust. Paralleelselt kallineb ka renoveerimine ise – ehitushinnad, tööjõukulud ja renoveerimist vajavad süsteemid –, muutes selle madalama sissetulekuga elanikele iga aastaga vähem kättesaadavaks. Nii maksab linn üha rohkem tagajärgede leevendamise eest, samal ajal tõuseb aga juurprobleemiga tegelemise hinnalipik.
Tahaks loota, et renoveerimisplaanide korstnasse kirjutamine ja linnaraha suunamine sotsiaaltoetustele on Isamaa ja Keskerakonna puhul pelgalt labane valimiskampaania, mitte teadlik samm vähekindlustatud elanike sõltuvuse suurendamiseks uuest linnavalitsusest.
Pilootprojekt hõlmas ka viiekordsetele majadele liftide rahastamist, mis tagaks eakatele ning liikumisraskustega elanikele võimaluse kodus iseseisvalt hakkama saada.
Hetkeseisuga on Tallinnas renoveerimata umbes 95 protsenti renoveerimist vajavatest korterelamutest. Enamik magalate kortermaju jääbki nüüd renoveerimata, tuues elanikele kaasa kasvavad kodukulud ning paisutades vältimatult linna sotsiaalkulusid.
Raha üksi maju ei renoveeri
Nõukogudeaegsete kortermajade puhul kehtib rusikareegel: seal, kus elab palju vähekindlustatud inimesi ja pensionäre, renoveerimist ei toimu. Eriti keeruline on see suurtes korteriühistutes, kus on raske saada kõiki elanikke renoveerimisotsust toetama, sest eakate ja madalama sissetulekuga leibkondade rahalised võimalused on piiratud.
See kehtib nii Valga, Narva kui ka Tallinna magalate puhul. Lahendus on kõikjal sama: kui kohalik omavalitsus võtab asja vedada ja toetab korteriühistuid, hakatakse taotlema ka renoveerimistoetusi. Seda on näha Rakverest Võruni, aga ka väiksemates Ida-Virumaa linnades, kus omavalitsusliit on hiljuti tuge pakkuma hakanud. Toetus ei ole ainult rahaline – ilma (nüüdseks Tallinnas koondatud) nõu, ekspertiisi ja juhendamiseta kaob paljudel ühistutel tahe ja võimekus protsess lõpuni viia.
Renoveerimine jääb seisma seal, kus abi kõige rohkem vaja
Lasnamäe ja Õismäe elanike keskmised palgad on maapiirkondade omadest küll kõrgemad, kuid panelkad ja hruštšovkad seisavad paljana ka seal. Linn lõi just selleks hiljuti üksuse, mille ülesanne oli aidata ühistutel pääseda ligi riiklikele ja ELi renoveerimistoetustele, kuid see töö on nüüd rohepöörde tagasikeeramise loosungi all sisuliselt prügikasti visatud. Eelmine linnavalitsus töötas ka selle nimel, et vabastada vähekindlustatud pered renoveerimiskuludest – toetada ja motiveerida neid, kes on energiakulude tõusu suhtes kõige haavatavamad. Ka selle plaani edasisest käekäigust pole uuelt linnavalitsuselt midagi kuulda.
„Rohepoliitika“ tähendab maakeeli madalamaid elektriarveid ning muid kodukulusid, mõistlikumat energiatarbimist ja kvaliteetsemaid elamistingimusi.
Uus linnapea on vist aga projektide tühistamise tuhinas unustanud, et „rohepoliitika“ tähendab maakeeli madalamaid elektriarveid ning muid kodukulusid, mõistlikumat energiatarbimist ja kvaliteetsemaid elamistingimusi.
Selle asemel, et tegeleda juurprobleemiga, tõstab uus linnavalitsus lihtsalt sotsiaaltoetusi. Abivajate aitamine on printsiibilt õige tegu, kuid alati on veel parem abi on see, mis tagab iseseisva hakkamasaamise. Selmet tagada vähekindlustatud elanikele paremaid elamistingimusi ja vähendada nende abivajadust, võtab linnavõim kursi sotsiaalkulude suurendamisele.
Külmad majad, suured arved ja kasvavad toetused moodustavad vaesuse nõiaringi
Kehvades elamistingimustes kasvavad küttearved ja tervisemured, mis omakorda suurendavad inimeste abivajadust. Paralleelselt kallineb ka renoveerimine ise – ehitushinnad, tööjõukulud ja renoveerimist vajavad süsteemid –, muutes selle madalama sissetulekuga elanikele iga aastaga vähem kättesaadavaks. Nii maksab linn üha rohkem tagajärgede leevendamise eest, samal ajal tõuseb aga juurprobleemiga tegelemise hinnalipik.
Tahaks loota, et renoveerimisplaanide korstnasse kirjutamine ja linnaraha suunamine sotsiaaltoetustele on Isamaa ja Keskerakonna puhul pelgalt labane valimiskampaania, mitte teadlik samm vähekindlustatud elanike sõltuvuse suurendamiseks uuest linnavalitsusest.
Vladimir Svet: Tallinna linnavalitsus lähtub motost „Vanad majad, kõrged arved!“