9. detsembril asusin vallavanemana tööle kodukohas, mis on mind kasvatanud. Olen Põlvamaal üles kasvanud, lõpetanud Põlva gümnaasiumi ning omandanud Tartu Ülikoolis õigusteaduse magistrikraadi. Olen töötanud Põlva vallas noortega ning viimased kolm aastat siseministri nõunikuna. See kogemus on õpetanud, et riigi otsused on päriselt head ainult siis, kui need jõuavad ka maale kohale – inimesteni, kes teevad oma tööd vaikselt, aga visalt.

Kui 2025. aastale tagasi vaadata, oli see paljuski rahutu ja vastuoluline: valimised, teravad sõnad kogukondades, kemplemine riigipoliitikas ning laiast maailmast tulev sõjahirm.

Sellisel ajal muutub eriti oluliseks, et kogukond hoiaks kokku. Ja seepärast tahan ma kõigepealt öelda aitäh – kõigile, kes te elate Põlvamaal ja mujal Lõuna-Eestis, kasvatate siin lapsi, käite tööl, olete rajanud siia oma kodu ja hoiate kogukonda koos. See, et meie siin elame ja tegutseme, ongi põhjus, miks meil saab olla tulevik.

Põlva vallal on uued juhid. Ma ei ütle, et enne tehti kõik valesti, iga juht on valla loos oma töö teinud. Küll aga tean, et usaldus ei sünni käskkirjaga. Inimesed peavad aru saama, miks otsused sünnivad ja kuidas valikud tehakse. 2026. aasta on selgitamise ja kuulamise aasta: kohtumised piirkondades, arusaadav eelarvejutt ja lihtsas keeles selgitused.

Pudrumägesid me lubada ei saa, sest valla rahakott seab piirid. Aga mõistlikke samme saame lubada küll. Näiteks tõuseb sel aastal Põlva vallas sünnitoetus 1000 euroni ning ranitsatoetus kahekordistub. Nende toetuste tõusud ei lahenda kõiki muresid, kuid näitavad kätte meie suuna: fookuses on koduvalla inimesed, nende toimetulek ja järelkasv.

Olgu tegu mistahes omavalitsusega, püsib ellujäämine ikka neljal sambal: hea haridus, töökohad, elukohad ja head ühendused. Etteruttavalt saab öelda, et iseseisvalt saab omavalitsus praegu kõige kindlamalt püsti hoida üht sammast – head haridust. Ülejäänud kolme samba puhul vajame, et riik oleks päriselt partner, mitte pealtvaataja.

Hariduse eest saame omavalitsusena seista kõige otsesemalt ning näiteks Põlva vallas on selleks tugev vundament: head lasteaiad ja koolid ning pühendunud õpetajad, tugitöötajad ja treenerid.

Igal lapsel peab olema võimalus saada Eestis hea haridus ning tema anded peavad olema toetatud, olgu ta Põlvas, Vastse-Kuustes või mõnes väiksemas külas. Meie koolivõrk on keeruline ja tundlik teema ning tean, et muudatused koolikorralduses on jätnud osale inimestest mure südamesse. Nende muredega tuleb tegeleda. Mitte üle rääkida, vaid läbi rääkida.

Teiseks on töökohad need, mis tegelikult tagavad elu säilimise – hoiavad ja toovad siia peresid ning järelkasvu. Siin ei piisa loosungist «Arendame ettevõtlust!». Vaja on konkreetseid stiimuleid, mis teevad investeerimise väljaspool tõmbekeskusi päriselt atraktiivseks. Teised riigid on seda teinud.

Näiteks Norras on tööandja maksud piirkonniti erinevad: hõredamalt asustatud kohtades on ettevõtjal tööjõukulu väiksem. See on lihtne mõte. Kui riik tahab, et töökoht tekiks ka väljaspool pealinna, peab ta selle loomise tegema ettevõtjale maal soodsamaks. Lätis kasutatakse teistsugust, aga sama eesmärgiga lahendust: erimajandustsoonides pakutakse maksusoodustusi – näiteks tulumaksule ja kinnisvaramaksule –, et suunata investeeringuid piirkondadesse, kuhu muidu ei minda.

Peame julgema riigi tasandil arutada piirkondlikke maksuerisusi, mis on lihtsad ja läbipaistvad. Näiteks võiks väljaspool tõmbekeskusi olla tööandjale mõni protsent madalam tööjõumaksu koormus või sihitud riiklik toetus iga uue loodud töökoha kohta.

Alternatiivina võiks Lõuna-Eestilgi olla üleminekufond, mille laadne on loodud Ida-Virumaale. Selline, mis toetab investeeringuid ja töökohtade loomist seal, kus väljaränne ja majanduslik surve on suur. Põhimõte on lihtne: kui töökoha loomine maapiirkonnas on ettevõtjale odavam ja risk väiksem, tekibki põhjus siia tulla.

Kohapeal peame ka ise tegutsema. Olulised on kiirem ja arusaadavam ruumiplaneerimine, üks selge kontakt vallast, koostöö naabervaldadega ning Põlvamaa arenduskeskus kui päriselt maakondlik mootor – investeeringute ja projektiraha tooja ning ettevõtjate partner. Kui suudame töökohti siia juurde tuua, tulevad tasapisi tagasi ka teenused ja kindlus.

Kolmandaks on muidugi inimestel tarvis kohta, kus elada. Omavalitsustena saame planeeringuid kiirendada, toetada arendusi ja teha avaliku ruumi selliseks, et siia tahetakse tulla ja jääda. Olgu see kaasaaitav asjaolu siis korras tänavavalgustus, mänguväljak, hooldatud teed või hubasem keskus.

Samas jääb inimestel meie regioonis kodu ehitamine sageli rahanappuse taha, sest pankadelt pole siin lihtsalt võimalik mõistlikel tingimustel laenu saada. Seepärast tuleb ka siin omavalitsuste juhtidel ühise rindena seista riigi tasandil selle eest, et riik pakuks stiimuleid, garantiisid ja finantseerimisvõimalusi, mis aitaks inimestel siin oma kodusid renoveerida ja uusi rajada.

Neljandaks on määravad ühendused. Kui näiteks Põlva on maakonnakeskus, peab siia ja siit saama liikuda mõistliku ajakuluga. Praegu sõidetakse Tartusse sageli vajadusest, sest teenused ja töökohad on koondunud sinna. Üks väike, aga mõjuv samm riigilt oleks tuua Tartu–Põlva–Koidula liinile lisarong – kasvõi ühe riigi «vana» rongi siia liinile toomine annaks meie inimestele ajavõitu ja paindlikkust.

Vallavanemana alustan 2026. aastat kuulamisega: käin piirkondades, kohtun inimestega ja teen otsuseid, mis on arusaadavad nii sisult kui põhjenduselt. Usun Põlvasse kui maakonnakeskusesse ja Põlvamaasse. Ning usun, et kui hoiame kagu regioonis kokku ja teeme koostööd, on meid ka pealinnas paremini kuulda.