Alusharidus on haridustee vundament. Just lasteaias kujunevad lapse keeleoskus, sotsiaalsed oskused ja valmisolek õppida. Ometi ei ole alusharidus Eestis täna kõigile lastele võrdselt kättesaadav, sest selle eest tuleb maksta,  ja tasu suurus sõltub omavalitsusest.

Tallinna otsus loobuda munitsipaallasteaedade kohatasust näitab kõnekalt, kui suurt rolli mängivad rahalised tingimused perede haridusvalikutes. Kui ühes suures linnas kaob kohatasu, kuid naaberomavalitsustes jääb see alles, tekib paratamatult surve sissekirjutuste muutmiseks ja lasteaiakohtade liikumiseks. Pered hakkavad otsima võimalusi saada tasuta teenust ka siis, kui nende tegelik elukoht on mujal.

See toob kaasa negatiivsed kõrvalmõjud. Ühelt poolt suureneb Tallinna munitsipaallasteaedade koormus, teisalt võivad Tallinna pered jääda lasteaiakohata ja olla sunnitud panema oma lapsed eralasteaedadesse, kus kohatasud on kõrged. Nii võib tasuta alushariduse eesmärk – perede toetamine – Tallinna enda elanike jaoks osaliselt hoopis vastupidiseks pöörduda.

Selline killustatus mõjutab ka alushariduse kvaliteeti. Kiiresti kasvav nõudlus võib tähendada suuremaid rühmi, õpetajate ülekoormust ja raskusi kvaliteedi hoidmisel. Samal ajal jäävad teistes omavalitsustes kohad tühjaks ja ressursid alakasutatuks, süveneb paikkondlik ebavõrdsus.

Tasuta alusharidus ühes omavalitsuses on peredele leevendus, kuid see ei lahenda ebavõrdsust tervikuna. Kui kohatasust loobumine ei laiene üle Eesti, muutub alusharidus regionaalseks privileegiks.

Riiklikult tagatud tasuta alusharidus looks kõigile omavalitsustele võrdsed tingimused, vähendaks kunstlikku rännet ja võimaldaks keskenduda sellele, mis on kõige olulisem – kvaliteetsele alusharidusele ja toetatud õpetajatele.

Haridustee algus ei tohi sõltuda lapse elukohast. Kui loobume kohatasust, peab see kehtima kõigile ja kõikjal.