Sotsiaaldemokraadi, feministi ja emana pean absoluutselt vastuvõetamatuks, et peaministri kokkukutsutud tehisintellekti nõukoda koosneb ainult meestest.
Valitsus moodustas taas ühe kõrgetasemelise ja tulevikku kujundava nõukoja, kus pole mitte ühtegi naist! Valitsuse tehisintellekti nõukoda asub juhtima valdkonda, millel on juba praegu ühiskonna vaimsele tervisele väga suur ja negatiivne jälg ja mis järjest enam mõjutab ka naiste õigusi, tervishoidu, haridust, tööturgu ja sotsiaalkaitset jne, kuid selle suunamisel puudub enama kui poole ühiskonna ehk naiste hääl ja vaade.
Kas me tõesti usume, et Eestis või maailmas ei leidu ühtegi naisteadlast, tippjuhti, innovatsiooniliidrit või eetikaeksperti, kelle panus oleks olnud selle laua taga väärtuslik? Või oleme lihtsalt loonud süsteemi, mis vaikimisi eeldab, et tehnoloogilise juhtimise õiguspära kuulub meestele?
See ei ole lihtsalt piinlik – see on demokraatlikult probleemne.
Kui valitsuse määratud kõrgetasemelises nõuandekogus, mis tegeleb tehisaru ja tehnoloogia arendamisega, pole kohta ühelgi naisel, siis on tegu esindusdemokraatia põhimõtetest hälbimisega. Otsused, mille mõju ulatub haridusest tööeluni ja tervishoiust turvalisuseni, sünnivad üheülbalises ringis. Eesti pole nii suur, saaksime riigina üle poole oma rahvastikust otsustusprotsessidest kõrvale jätta, eriti veel valdkonnas, mis määrab meie tuleviku põhisuunad. Sotsiaaldemokraadi, feministi ja emana pean absoluutselt vastuvõetamatuks, et peaministri kokkukutsutud tehisintellekti nõukoda koosneb ainult meestest.
Sotsiaaldemokraadid on seepärast sisse andnud ka eelnõu võrdõiguslikkuse seaduses paranduse tegemiseks, et justnimelt riigi- ja kohalike omavalitsuse asutuste komisjonides, nõukogudest ja kollegiaalsetes kogudes saavutataks sooline tasakaal ja seda mitte ainult „võimaluse korral“ nagu tänane seadus sätestab. Meie eelnõu kaotab seadusest tinglikkuse ja seadustab nõude, et kollegiaalsetes kogudes oleksid esindatud mõlemad sugupooled. See tuleb seadusesse kirjutada, sest näeme, kuidas „võimaluse korral“ jäetakse naised pigem nõukodadest välja ning kaasatakse vaid siis, kui see on lihtne või mugav.
Tehisintellekt ei ole „neutraalne“
Tehisintellekti ja digitehnoloogiate arendamine pole poliitikast ja ühiskonnast lahus seisvad tegevused. Vastupidi, need on sügavalt väärtuspõhised. Iga otsus, milliseid andmeid kogutakse, kuidas algoritme koolitatakse, kelle kogemusi peetakse oluliseks ja keda peetakse „keskmiseks kasutajaks“, on juba oma olemuselt poliitiline. Kui neid otsuseid langetavad ainult teatud tüüpi inimesed, siis hakkavad need tehnoloogiad peegeldama ja võimendama olemasolevaid kallutatusi. See on juba tänane reaalsus, mida homogeenne nõukoja koosseis ainult süvendaks.
Me näeme maailmas üha rohkem, kuidas naised ja vähemused jäävad digitaalses ühiskonnas nähtamatuks: näiteks ei tuvasta näotuvastustarkvara tumedama nahatooniga inimesi sama täpselt, keelemudelid kordavad ajaloolisi soolisi stereotüüpe ja otsustusalgoritmid diskrimineerivad naisi töökohtadele kandideerimisel.
Küsimus pole lihtsalt tasakaalus koosseisus, vaid selles, milliseid riske, väärtusi ja kogemusi me tuleviku loomisel arvestame. Kui selles protsessis puudub mitmekesisus, siis pole ka tulemus kaasav.
Vaimse tervise kriis Eestis süveneb juba mitmendat aastat, ometi ei suuda valitsus tagada isegi kõige kehvemas seisus inimestele õigel ajal vajalikku tuge. Erinevad uuringud on näidanud, et vaimse tervise probleemid puudutavad eriti rängalt naisi ja tüdrukuid, sealhulgas ületöötanud hooldus- ja haridustöötajaid, üksikvanemaid, noori naisi.
Selle taustal on eriti murettekitav, et valitsus moodustas taas ühe tulevikku kujundava nõukoja, kus pole mitte ühtegi naist! Tehisintellekti puhul räägime aga valdkonnast, millel on juba praegu ühiskonna vaimsele tervisele väga suur negatiivne jälg ja mis järjest enam mõjutab ka tervishoidu, haridust, tööturgu ja sotsiaalkaitset, kuid selle suunamisel puudub enama kui poole ühiskonna ehk naiste hääl ja vaade.
Innovatsioon vajab erinevaid vaateid
Valitsuse otsus jätta AI nõukoda ainult meeste pärusmaaks näitab, et me ei ole õppinud Covid-19 pandeemiast, rohepöörde vaidlustest ega vaimse tervise kriisist ühte olulist õppetundi: head ja kestlikud lahendused sünnivad ainult siis, kui neid kujundatakse koos nendega, keda need mõjutavad.
Naised moodustavad Eestis rohkem kui poole elanikkonnast, suure osa haridus-, hooldus- ja tervishoiutöötajatest, teadusasutuste ja iduettevõtete töötajatest. Naised on praktikud ja juhid valdkondades, kus digitehnoloogia mõjud avalduvad kõige kiiremini ja kõige valusamalt, aga just nemad on jäänud selle nõukoja ukse taha.
Eestis pole puudus kompetentsetest, haritud ja rahvusvaheliselt tunnustatud naistest tehnoloogia, eetika ja innovatsiooni valdkonnas. Ja kui Reformierakonna liikmed räägivad sotsiaalmeedias soolisest võrdsusest ja naiste õigustest, siis nüüd oleks aeg ilusa jutu kõrval ka tegusid teha ja astuda reaalseid mõõdetavaid samme otsuste tegemisel naiste osaluse suurendamiseks, eriti tehnoloogia ja innovatsiooni valdkonnas!
Züleyxa Izmailova: küsimus peaministrile – miks pole AI nõukojas ühtegi naist?