Häda tekib, kui küsida, kellele see „võit“ tegelikult kuulub ja kui kauaks. Tänane Reformierakonna eduelamus võib osutuda juba 2027. aasta märtsis kaotuseks. Mitte ainult neile endile, vaid kogu riigile, sest valitsuse tegevusetuse ja valeotsuste tõttu tunduvad ka jaburad lahendused vaat et geniaalsetena.

Elukallidus ja ebavõrdsus suruvad inimesi nurka. Kui toimetulek muutub ebakindlaks, kaob usaldus ja kasvab pahameel. Vaidlust selle üle, kas Ukraina lipud peaksid meil lehvima või kas 10 aastat kehtinud Istanbuli konventsioon on üldse vajalik, ei toida üksnes väärtusküsimused, vaid ka rahulolematus oma igapäevaeluga ning süüdlaste otsimine.

Valitsus süvendab pettumust oma jäikusega. Umbes 500 miljonit eurot maksev maksureform toob suurima võidu eeskätt kõrgema sissetulekuga inimestele, peamiselt Tallinnas ja Harjumaal. Mujal Eestis piirdub mõju sageli mõnekümne euroga kuus, samal ajal kui toidu- ja energiahinnad kasvavad kõigi jaoks ühtemoodi. See ei ole tasakaalupoliitika, vaid ebavõrdsust kinnistav valik.

Kui valitsus keeldub isegi arutamast sihitud ja ajutisi leevendusi, näiteks toidu või toasooja käibemaksu langetamist, ei ole probleem ainult maksuprotsendis. Probleem on sõnumis. Sõnumis, et inimesi ei kuulata ega usaldata. Ja sellises pinnases hakkab muidugi jälk populism vohama. Kõlama hakkavad üheaegsed lubadused eelarvetasakaalust, pea maksuvabast riigist ning kvaliteetsetest avalikest teenustest.

Rahajagamine Isamaa ja Keskerakonna moodi kõigile ja kõikjale ei ole ju tegelikult lahendus. Mida plaanitakse Tallinnas, kus need kaks erakonda koos võimul on, kompenseerida või leevendada? Päriselt hätta jäänuid tuleb aidata läbi sihitud meetmete ning lahendustega, mis leevendavad kulusid.

Markantne on seegi, et samal ajal kui miitingutel nõutakse kompensatsioone, seistakse sageli vastu otsustele, mis suurendaksid kodumaist elektritootmisvõimekust ja aitaksid hindu pikaajaliselt alla tuua. Tootmisvõimsuste kasvatamiseta jääb valimatu rahakülv paratamatult ajutiseks plaastriks.

Reformierakonna poliitiline soovimatus on loonud olukorra, kus ka Isamaa ja Keskerakonna halvad ideed hakkavad inimestele loogilised tunduma. Kui valitsus ei paku mingeid lahendusi elukallidusele, siis haaratakse ka ebarealistlikest lubadustest. Mitte seetõttu, et neid usutakse lõpuni, vaid seetõttu, et midagi muud justkui ka pole.

Reformierakond võib täna veel oma valijaid tagasi võita. Raha kätte jätmine töötab lühikeses vaates. Aga kui elukallidus ja ebavõrdsus kasvavad edasi, kaotatakse pikem mäng. Siis ei otsustata enam selle üle, kes pakub paremat lahendust, vaid selle üle, keda karistada.

Populism ei tule tühjalt kohalt. Selle kasvatab välja valitsuse tegevusetus. Küsimus pole enam selles, kes täna võidab. Küsimus on selles, kas Eesti ka homme võidab. Ja selles on Reformierakond läbi kukkunud.

Andre Hanimägi: Reformierakonna „võit“ võib Eestile kalliks maksma minna