Kui 2020. aastate alguses oli lootus, et Eesti energeetika on murdepunktis, meie inimesed, ettevõtjad ja kogukonnad olid valmis panustama energiapöördesse, mis looks tulevikukindlama majanduse ja leevendaks survet loodusele, siis nüüd, aastal 2026, peame tunnistama, et lisaks ühele raisatud energeetika kümnendile oleme kaotamas ka teist.

Põlevkivitööstuse ja taastuvenergia arendamise kõikuval kursil laveerides on valitsus loonud olukorra, kus ebaselgus on muutunud uueks normiks, mitte ajutiseks üleminekuks. See tähendab investeeringute seiskumist, ettevõtjate kõhklusi ja tarbijate lootusetust. Need on märgid, et Eesti energiapoliitikat pole juba pikka aega juhitud.

Devalveerunud eesmärgid ja hajunud suund

Veel mõni aasta tagasi lubati, et Eesti elektrienergia on 2030. aastaks täielikult taastuv. Praegu räägib sama valitsus “paindlikkusest” ja “võimalikust vajadusest” kasutada põlevkivi veel aastakümneid, manades uueks prioriteediks tuumaenergia.

Sõnum on selge: lubadused pole tõsiseltvõetavad ja pikaajalised sihid pole poliitilise oportunismi eest kaitstud. See loob viljaka pinnase populistidele ning kohalikele konjunkturistidele, kes iga taastuvenergia initsiatiivi tuleriidale tuues kohalikud juhid pantvangi võtavad.

Vallavanematele ja volikogude juhtidele on valitsus vabandused kandikul ette kandnud: “äsja valitsuselt heakskiidu saanud energiamajanduse arengukavas (ENMAK) on riik loobunud eesmärgist katta 2030. aastal kogu tarbitud elekter taastuvatest allikatest.”

Sotsiaaldemokraadid on riigi enda tellitud uuringute tulemustele tuginedes selgelt öelnud, et taastuvenergia peab olema Eesti energiapoliitika selgroog. Me vajame kodumaiseid tuule- ja päikeseparke, hajuslahendusi kogukondades ning energiasalvestuse võimekust. SDE on oma programmis kinnitanud taastuvenergiale ülemineku 2030. aastaks, elektrivõrgu kohandamise ning kodude elektritootjana 30 kW ulatuses liitumise soodustamist. See pole utoopia, see on tahte ja järjepidevuse küsimus.

Segane sõnum peletab investeeringuid

Valitsuse suutmatuse hind on kõrge. Kui majanduses puudub selge suund, lähevad investeeringud mujale.

Eesti on muutumas taastuvenergeetika arendustele ebaatraktiivseks turuks, sest poliitiline risk on liiga suur. 2023. aastal antud lubadusi ei peeta ja selle päikeseringi ajal me ühtegi uut tuuleparki Maarjamaal ei näe. Miks peaks ükski ettevõte panustama tuule- või päikeseparki, kui samaaegselt lobistab valitsus tuumaenergia suunal, mille rajamine võtab heal juhul aastakümneid ning mille ärimudel on ebakindel ja karjub riigiabi järele?

Kas tõesti on valitsuse visioon lasta kõigil jänestel joosta ja vaadata, kes esimesena finišisse jõuab? Strateegilises juhtimises nimetatakse seda lahustunud fookuseks ja see on retsept läbikukkumiseks.

Poliitiline peataolek maksab kätte 

Valitsuse viimaste kuude otsused alates maksuküüru kaotamisest kuni üldiste maksutulude vähendamiseni on viinud riigieelarve sügavale defitsiiti. Selle katteks pole valitsus vähendanud ebavajalikke kulusid ega suurendanud strateegilisi tulubaase, vaid läinud lihtsama vastupanu teed ja kärpinud tulevikku suunatud investeeringuid.

Kannatavad just need valdkonnad, mis peaksid olema Eesti kestlikkuse ja majandusliku konkurentsivõime aluseks. Kliimaministeeriumil on piiratud võimalused taastuvenergia taristu ja salvestusvõimekuse arendamiseks ning samal ajal on koomale tõmmatud ka regionaalarengu eelarveid, mis on kriitilised kohaliku majanduse, ettevõtluse ja töökohtade seisukohalt. Samal ajal plaanitakse hakata mehitama täiesti uut osakonda tuumaenergia reguleerimiseks, kuid reguleerimist vajavaid jaamu ei pruugigi kunagi tulla.

Kuigi peaministri portfell on Reformierakonnas käes olnud juba viimased viis aastat ning energeetika eest vastutava ministri portfell neli aastat, ei allu Eesti energiapoliitika ühtsele juhtimisele. See on laiali määritud mööda erinevaid ministeeriume, mille vahel puudub selge tööjaotus, strateegiline koordineerimine ja poliitiline vastutus.

Kliimaministeerium ainult räägib taastuvenergia eesmärkidest, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium haldab energiavõrke, rahandusministeerium teeb investeerimisotsuseid ning valitsuse tasandil ringleb tuumajaama narratiiv ilma igasuguse mandaadi või otsuseta. See pole muidugi uudis, sama sedastas riigikontroll oma 2023. aasta raportis.

Powerpoint kannatab kõike

Majanduse konkurentsivõime ja energiajulgeolekuga tegelemise asemel valitseb ministeeriumide vaheline segadus ja erakondlik sigrimigri. Ühes nurgas arutatakse, kuidas hoida põlevkivi töös, teises peetakse tuumajaama pressikonverentse ning kolmandas üritatakse veel päästa taastuvenergia usaldusväärsust. Ja keegi ei tea, kes vastutab.

Selline killustatus tähendab, et valitsusel on läbimõeldud energiapoliitika asemel hulk omavahel konkureerivaid jutupunkte. Eestis ei vea energiapööret praegu strateegiline juhtimine ega poliitiline tahe, seda veavad tujud, ministeeriumide piiratud mandaadid ja erakondlikud mikrokalkulatsioonid.

Selline peataolek energeetikapoliitikas seab ohtu Eesti inimeste tuleviku ja lootused. Samal ajal kui majandust ja investeerimiskindlust räsitakse populistlike lubadustega, mis on tehtud ilma sisulise rahalise katteta, räägib valitsus, kuidas tuumajaama ehitamise arutelud “liiguvad edasi” – paberil ja Powerpointis.

Taastuvenergia on majanduslik ja sotsiaalne võimalus

Me ei räägi pelgalt CO₂ heitest või globaalsest kliimapoliitikast. Me räägime Eesti majanduse konkurentsivõimest. Uued töö- ja arendusvõimalused, energiahindade stabiilsus ja energiasõltumatus on taastuvenergia arendamisega kaasnev reaalne kasu. Sunly kogemus Märjal, kus kallilt kaugküttelt mindi üle lokaalsele elektril põhinevale lahendusele, näitab, et muutus on võimalik, kui selleks on tahe.

Lisaks annab taastuvenergia areng võimaluse atraktiivsete töökohtade tekkeks ja kohalikud inimesed saavad siseneda energiapöördega seotud töövaldkondadesse, mis vajavad insenere, energiakonsultante, kogukonnajuhte ja tarkvaraarendajaid.

Tarbija teadlikkus kasvab, kuid valitsus lonkab mõlemat jalga ega loo vajalikke tugistruktuure. Energiajulgeolek eeldab selget eesmärki ja järjepidevat energiapoliitika juhtimist, paraku näeme, et ka Reformierakonna selle valimistsükli juba neljandal valitsusel puudub selleks igasugunegi võimekus.