Aastaid tagasi intervjueeris ajakirjanik Priit Pullerits Tallinna Ülikooli õppejõudu Linnar Priimäge. Priimägi kabinetis oli väga madal, praktiliselt põrandatasapinnal diivan. Sinna istuma pandud Pullerits märkis, et tunneb end sel diivanil “madalamana kui muru”. “Mis te siis arvate, et te olete?” vastas talle Priimägi.

Kujutan ette, et madalama kui muru tundsid eelmisel aastal ka paljud Euroopa liidrid, kui kuulasid Müncheni julgeolekukonverentsil USA asepresidendi JD Vance’i kõnet, milles Euroopa ülimalt ebadiplomaatiliselt ette võeti ja läbi mõnitati. Eelkõige seetõttu ootas Euroopa poliitiline eliit nüüd suure huviga, mida ütleb aasta hiljem samas kohas ning suuresti sama publiku ees esinedes USA välisminister Marco Rubio.

Vance oli eurooplastele enne tema asepresidendiks saamist suuresti tundmatu kuju. Rubio oli ja on paljudele eurooplastele rohkem tuttav ja rohkem “oma”. Vance on olnud eurooplaste suhtes üsna varjamatult vaenulik, nagu ka USA kaitseminister Pete Hegseth, kes meediasse lekkinud sõnumirakenduses Signal peetud vestluses nimetas eurooplasi “haledateks”. Rubiot peetakse Euroopas tasakaalukaks ja mõistlikuks inimeseks ja eeldatakse, et ta suhtub meisse paremini.

Seega juba seda, et sel korral esindas Münchenis ühendriike Rubio, mitte mõni käremeelsem administratsiooni esindaja, pidasid mõned poolt lepitavaks signaaliks.

Rubio esinemine oli vormilt Vance’i möödunudaastasest etteastest väga erinev, kuid sisu poolest mitte eriti. Välisministri kõne oli üles ehitatud Euroopa ja USA senise partnerluse ja ühiste väärtuste rõhutamisele. Kui need vaateaknadekoratsioonid kõrvale jätta, oli sõnum siiski see, et USA pole aastaga ümber hinnanud enda prioriteete ega poliitikat. Aga sisu ja vorm on diplomaatias mõlemad tähtsad.

Rubio sõnavõttu hinnati siiski pigem positiivse märgina, osana tajutavast toonimuutusest USA administratsiooni suhtumises Euroopasse ja eurooplastesse.

Meenutagem, et vaid mõned nädalad tagasi oli Euroopas, Šveitsis Davosis Donald Trump ise, kes tuli siia Gröönimaa küsimuses puhkenud kriisi haripunktis.

Oli neid, kes arvasid, et Trump kasutab Davosi lava selleks, et pingeid veelgi ülespoole kruvida ja teda kritiseerinud eurooplastele vastata. Selle asemel võeti Davosis Gröönimaa küsimuses pinged maha, milles võtmerolli mängis NATO peasekretär Mark Rutte kiire ja tulemuslik diplomaatia. Liitlaste suhtes valiti pigem lepitav toon. Gröönimaa küsimus pole päevakorrast maas, aga asju arutatakse suletud kõnelustel.

Sama kordus peale seda kui atlandiülestes suhetes puhkes minikriis president Trumpi väljendatud seisukoha tõttu, et liitlased ei seisnudki Afganistanis USA-ga õlg-õla kõrval, vaid hoidsid rindejoonest eemale. Arusaadavalt reageerisid sellele nördinult need riigid, kes kandsid koos USA-ga Afganistanis arvestatavaid kaotusi, teiste seas Eesti, aga ka Ühendkuningriik.

Kuigi Trump ei vabandanud avalikult liitlaste ees, tegi ta siiski sammu tagasi. Näiteks tehti Ühendkuningriigi vägede rolli tunnustava avaldus peale seda USA president oli sel teemal rääkinud peaminister Keir Starmeriga.

Sarnaseid signaale on olnud veel mitu. Aeg näitab, kas tegu on lihtsalt kokkusattumustega või on tõesti õhus kevadise sula hõngu atlandiülestes suhetes.

USA-l oleks õige mitu põhjust tõsiselt mõelda sellele, kuidas ja mil viisil eurooplastega suhteid parandada.

Esiteks on selge, et Euroopat pole võimalik niisama lihtsalt kaubanduslikes suhetes survestada. Euroopa on tubli kohaneja ja igati valmis otsima alternatiive ja uusi võimalusi kaubandussuhete tihendamise näol teiste riikide ja maailma piirkondadega, Ladina-Ameerikaga, Aasiaga. Euroopas ärihuve omavad USA ringkonnad kindlasti ei oleks sellega rahul, kui avastaksid end seismast palju pikemas järjekorras, kui on seni harjunud.

Teiseks on näha, et Euroopa riigid otsivad väga ühemõtteliselt võimalusi, kuidas teha nii, et kasvavate kaitsekulutuste najal tehtavad investeeringud jääksid võimalikult suurel määral Euroopasse ja aitaksid üles ehitada siinset kaitsetööstust.

Tõsi, selle poliitikaga peab olema ettevaatlik. Selle eest hoiatas Münchenis ka Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde, et Euroopa ei saa enda toodangu soosimisega liiale minna, mis kahjustaks meie kaitsetööstust ja kaitsevõimet. Siiski on see tendents olemas ja on teinud USA olulist poliitilist mõju omavad kaitsetööstusettevõtted väga murelikuks.

Kolmas põhjus on USA siseriiklik dünaamika. Näeme, et Trumpi teise ametiaja esimesel aastal üsna vaikivas olekus olnud kongress on asunud end taas ilmutama, mille näiteks oli kongressi mõlemat koda ja mõlemat suuremat parteid esindanud saadikute delegatsiooni visiit Taani Kuningriiki Gröönimaa kriisi ajal.

Muidugi, ei maksa olla naiivne ning arvata, et teravaid olukordi Euroopa ja USA suhetes järgmise kolme aasta jooksul enam ei tule. Pigem ikka tuleb. Aga kui tormidega katused lendavad, siis ikka on hea teada, et vundament ja seinad on endiselt tugevalt paigas ja seda nad paistavad atlandiülestes suhetes olevat, mida kinnitavad USA esindajate avalikud sõnumid ja ka suletud uste taga öeldu.

Euroopale annab väike kevadine sula loodetavasti vähemalt väikese hingetõmbepausi ning võimaluse korra strateegiliselt mõelda, kuidas on juhtunud, et oleme üldse sattunud sellisesse olukorda, kus me lakkamatult muretseme ja arutame selle üle, mida meist teisel pool Atlandi ookeani mõeldakse või arvatakse ja kas Trump ikka tuleb meid kaitsma.

Tuleme loo alguse juurde. Kui olete sattunud istuma asemele, kus tunnete end madalamana kui muru, siis ei pea seal edasi istuma. Alati võib püsti tõusta ja võtta endale korralik tool. Õnneks midagi sellist ongi Euroopa tegemas. Või siis vähemalt sooviks teha, aga veel täpselt ei tea, kuidas.