Tallinna laste turvakodus toimunud 16-aastase nooruki surm on tõendus, et Eesti seisab silmitsi nii uimastipoliitika kitsaskohtade kui ka noorte vaimse tervise süveneva kriisiga. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid sümptomiga laiemast probleemist, mille lahendamine eeldab süsteemset ja teadmuspõhist lähenemist.
Selle taustal kõlanud Tallinna abilinnapea Riina Solmani ettepanek kaasata turvakodudesse narkokoerad jätab paraku mulje lihtsustatud ja ebapiisavalt läbi mõeldud lahendusest.
Usutavasti mäletavad paljud 90ndatel koolis käinud inimesed narkokoerte reide. Need tekitasid elevust ja ärevust, kuid nende tegelik mõju uimastitarvitamise vähendamisele jäi küsitavaks. Oluline on meenutada, et 2016. aastal lõpetati Eestis narkokoerte regulaarne kasutamine haridusasutustes just seetõttu, et selleks puudus selge õiguslik alus. See ei olnud poliitiline otsus, vaid tulenes põhiõiguste kaitse ja proportsionaalsuse põhimõttest.
Rahvusvaheline teaduskirjandus ei toeta seisukohta, et pisteline narkokoerte kasutamine koolides või noorteasutustes vähendaks pikaajaliselt uimastite tarvitamist või üledoose; olemasolevad ülevaated toovad välja, et narkokoerte ja juhuslike kontrollide mõju tarvitamise vähendamisele on kas ebapiisavalt tõendatud või puudub üldse ning et tõenduspõhised uurimused selliste sekkumiste pikaajalise efektiivsuse kohta on napid. Samal ajal on uurimused hakanud rõhutama, et narkokoerte ja muude hirmupõhiste või repressiivsete meetmete laialdane kasutamine võib avaldada noorte sotsiaalsele ja emotsionaalsele heaolule laiemat kahjulikku mõju, sh vähendada usaldust koolipersonaliga suhtlemisel, suurendada varjatuse ja peitmisstrateegiate kasutamist ning nihutada tarvitamist riskantsematesse oludesse. Lisaks näitab kogemus ja mitmete ülevaadete analüüs, et nulltolerantsil ja karistuspõhistel poliitikatel ei ole usaldusväärset tõenduspõhist mõju ainekasutuse vähendamisel ning need poliitikad võivad hoopis tõsta stigmatiseerimist ja takistada abi otsimist, mistõttu rahvusvahelised soovitused liiguvad järjest enam tervishoiu- ja kahjude vähendamise raamistikku.
Uimastipoliitikas on ammu teada, et nulltolerantsil põhinev „War on drugs“ lähenemine ei ole soovitud tulemusi toonud. Karistuspõhine raamistik üksi ei vähenda ei nõudlust ega pakkumist, küll aga suurendab stigmatiseerimist ja tõrjub tarvitajaid süsteemist eemale.
Viimase aja arengud riigi tasandil näitavad, et arutelu on siiski liikumas tõenduspõhisema suuna poole. Justiits- ja digiministeeriumi väljatöötamiskavatsus nägi ette keelatud ainete tarvitajate karistuspoliitika ümberhindamist ning karmimat lähenemist levitajatele. Arutelus tõstatus küsimus, kuidas kujundada karistusnorme nii, et inimene, kes kahjustab eelkõige iseennast, ei kardaks abi otsida. Samas otsustas siseministeerium kavatsust mitte kooskõlastada, viidates avaliku korra ja turvalisuse riskidele.
See vaidlus peegeldab laiemat dilemmat: kas käsitleda uimastitarvitamist eeskätt kriminaal- või rahvatervise probleemina. Rahvusvaheline praktika (näiteks Portugalis, Hollandis ja Šveitsis) näitab, et tervisepõhine ja abile suunatud lähenemine ei tähenda uimastite lubamist, vaid keskendumist kahjude vähendamisele ja elude päästmisele.
Uimastiprobleemide lahendus ei saa keskenduda üksnes ainete tuvastamisele. Vaja on terviklikku lähenemist, mis ühendab varajase ennetuse, süsteemse sõltuvusriski hindamise, madala lävega ravi, vaimse tervise teenuste tugevdamise, kahjude vähendamise meetmed ning selge, kuid proportsionaalse õigusraamistiku, mis eristab tarvitajat ja levitajat. Turvakodudes viibivad noored on juba kõrgendatud riskiga sihtrühm ning nende puhul ei toimi pelgalt kontroll, vaid järjepidev usaldussuhe, professionaalne psühhosotsiaalne tugi ja realistlik, mitte hirmutav uimastiennetus.
Eesti olukord – kasvavad narkosurmad, uute sünteetiliste ainete levik ja noorte vaimse tervise probleemid – näitab, et senine lähenemine ei ole piisav. Uimastipoliitikat ei saa kujundada emotsiooni, poliitilise kuvandi ega jõudemonstratsiooni alusel. See peab põhinema teadusel, rahvatervise põhimõtetel ja pikaajalisel strateegial, mille keskmes on inimelude hoidmine. Tragöödia ei tohi viia sümboolsete, kuid sisutühjade sammudeni. Kui eesmärk on vältida järgmisi surmasid, peab Eesti liikuma tõenduspõhise, tasakaalustatud ja inimkeskse uimastipoliitika suunas.
Natalie Mets: Riina Solman, narkokoerte reidid lõpetati põhjusega!