Lugesin Martin Ehala artiklit «Viisakas või mitte, kärekeelne Kris Kärner täidab ajaloolist missiooni» (PM 17.02.26) ja olin üsna nõutu, kirjutab Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein.
Lugesin ka juudi kogukonna protesti, paljude Facebooki sõprade hämmingut, kuid otsustasin esialgu vastuseks kavandatud artikli sinnapaika jätta.
Siis aga lugesin ühe oma endise õpilase hinge puudutavat kommentaari Ehala artikli kohta: «Ma unistan maailmast, kus selle peale öeldakse suurelt ja ühiselt «ei, teisele koolis peksa anda ei tohi» ja keegi ei hakka rahva fookust hajutama mingi «aruteluga» liberaalidest, konservatiivsetest väärtustest jms, mis tegelikult ei puuduta üldse seda, et tüüp ütles, et teisele peksa anda on äge.» Siis mõtlesin, et pean sellel teemal oma seisukohtadest kirjutama, mitte erakondlasena, vaid eelkõige õpetajana.
Kõigepealt, ma ei alahinda neid, kes ütlevad, et kuningas on alasti, sest neil on ühiskonnas ülioluline äratav roll. Seda on teinud pühakud, olgu näideteks kaasinimesi sisemiselt või väliselt vabastanud Jeanne dʹArc või Maximilian Kolbe, uut ajastut tunnetanud Kristjan Jaak Peterson või Juhan Liiv, vabaduse ja võrdsete õiguste eest seisnud Martin Luther King või Rosa Parks, maailma ja Maa tuleviku pärast muretsenud Malala Yousafzai või Greta Thundberg. Aga ma julgen kahelda, kas iga käremeelsuse ja -keelsusega silmapaistev isik on ajaloolise missiooni kandja, kes murrab jääd ja muudab väärtusi selles suunas, mida ühiskond vajab ja ootab. Ajaloos on piisavalt hoiatavaid näiteid, Johannese evangeeliumist tunneme lugu, kus üksmeelne võis olla ka hüüe «Lööge ta risti!». Ma vaataks esimese sammuna siiski kriitiliselt iga autori sõnade sisu poole.
Alustan Kris Kärneri viimasest poleemikat tekitanud ja kahetsusväärselt sageli kõlanud sõnadest: «Kümneaastane, temaga saab juba maailma asjadest natukene rääkida. Ta juba saab koolis kiusata p**eraste, transseksuaale ja kõiki muid vähemusi. Pumbaga saaks juba tulistada näiteks lasketiirus. Ja ta saaks vaadata peeglisse ja öelda, et mina jäin kahjuks holokaustist ilma!» Võib-olla olen ma taipamatu, kuid ma tõesti ei saa aru, missuguseid eluterve etnotsentrismi väärtuseid, mis Ehalale näivad olulised olevat, vastav lõik esindab.
Mina tajun Kärneri tüüpi sõnavõttudes pigem ohtu. Meenutage või pigem mõne kuu tagust Raasiku juhtumit, kus kolm 15–17-aastast noort meest tapsid julmalt mehe, kes oli pisut teistsugune. Kas ei ole nõnda, et kuraasi ja julgustust seesuguseks käitumiseks saadakse muu hulgas ka klippidest, kus inimesi teatud vaadete või eripärade tõttu süsteemselt alandatakse? Millegipärast meenus mulle Raasiku mõrva meenutades hiljuti igaviku radadele lahkunud Pärnus ja laiemaltki tuntud Pudeli-Vovka (Vladimir Fetšin). Olen noorpõlves näinud, kui teda üsna julmalt kiusati, ikka selle tõttu, et kehvalt riides ja nõrgamõistuslik oli, õnneks see ajapikku muutus. Ma eelistan igal juhul küpsemat ühiskonda, kus nii striimeritel kui Pudeli-Vovkadel oma koht on ja nad turvalisuse pärast kartma ei pea.
Tsiteerin veel Ehala artiklit: «Ameerika ütleb nüüd Euroopale näkku karmi tõtt – [—]. Meie ei pea tundma süüd holokausti pärast samamoodi nagu me ei pea seda tundma inkvisitsiooni või orjakaubanduse pärast. Me ei pea end esitlema kogu maailma peksupoisina, vaid taas üles leidma oma eluterve etnotsentrismi. See aga pole võimalik, kuni seda takistab poliitilise korrektsuse konsensus.»
Seda lugedes tekkis mul siiras küsimus, kuidas me peame seda elutervet etnotsentrismi otsima kellegi töllmokaks nimetamisest, kellegi pumppüssiga seina äärde panemise ähvardamisest, kellegi peale si**uda lubamisest või koolikiusamise normaliseerimisest? Siin ei ole ju küsimus poliitilise korrektsuse konsensuses, vaid inimlikkuses.
Kui kõnelda ajaloolisest missioonist, siis näen seda pigem teatud laadi sõnavõttudele resoluutses ei ütlemises. Kui ei on öeldud, võiks ajalooline missioon välja kasvada pigem eetilistest hoiakutest: käitu nii, nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid, meie käitumist võiks juhtide aukartus elu ees või püüame käituda nõnda, et see tooks kaasa võimalikult suure õnne võimalikult paljudele.
Nüüd veel naljast. Ka Kärner on teatud «Tujurikkuja» klippide viidates vihjanud, et tema ütlused on provokatiivne huumor. Eks see ole klassikaline vabandus, «Viimse reliikvia» algusestki meenub kallaletungi õigustamine Hans von Risbieteri suu läbi: «Tegime veidi nalja!»
Ma pole enam noor, aastate lisandudes olen ka ise tundnud, et mu mõõdukalt liberaalsele vaatele on lisandunud mõningaid konservatiivsemaid külgi, samuti leian mõõdukate konservatiividega lihtsalt ühise keele. Üht võin oma kogemusele toetudes küll öelda, meile mõlemale on oluline, et suhtumises inimestesse säiliks väärikus ja inimlikkus.
Toomas Jürgenstein: Kellegi pumppüssiga ähvardamine ei ole eluterve etnotsentrism