Rõhutasin üheksa aastat tagasi ilmunud artiklis, et huvitegevuses kaasa löömine peab olema laste põhiõigus, mitte luksuskaup. See on nende arengu ja tuleviku seisukohalt ülioluline, mistõttu peab riik seisma hea selle eest, et üks huviring või trenn oleks lastele tasuta, kirjutab Riigikogu liige Heljo Pikhof.
Kirjutasin toona nii: «Kaubanduskeskustes aega surnuks löövad lapsed või maakohtade bussipeatustesse kogunenud igavlevad noorukid on üsna tavapärane vaatepilt. Rääkimata lastest, kes valdava osa vabast ajast veedavad arvutis või nutitelefonis. Kui noore inimese ellu mahuvad vaid kool, kodu ja internet, siis kipub tekkima tühik, mida kiputakse täitma lollustega, pahatihti ka alkoholi ja narkootikumidega. Nii jäävad arendamata laste võimed, loomulikud anded.»
2017. aasta kevadel seadustas riigikogu sotsiaaldemokraatide eestvedamisel huvitegevuse toetussüsteemi, mis astus jõusse sama aasta septembris. Me ei saanud kuidagi leppida olukorraga, kus peaaegu 30 000 koolis käivat last oli huvitegevusest täiesti kõrvale jäänud. Enamasti oli selle põhjuseks pere kõhnavõitu rahakott. Uus süsteem startis sama aasta septembris, võttes eritähelepanu alla maal elavad lapsed, kellele mõnda ringi või trenni pääsemine oli ja on ainuüksi pikkade vahemaade tõttu keeruline või lausa võimatu.
Julgen väita, et edasine oli väike edulugu. (Kahjuks küll lühikest aega.) Kuna igal aastal eraldati riigieelarvest omavalitsustele huvihariduse täiendavaks pakkumiseks 14,25 miljonit eurot, siis kasvas tuntavalt nende laste arv, kellel oli mõni kooliväline harrastus. Tublimad vallad suutsid lisaraha toel lahendada ka transpordimured. See toetusmeede tasandas selgelt ka piirkondlikku ebavõrdsust.
Jäised tuuled hakkasid puhuma 2021. aasta kevadel, kui Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus tuli välja eelarvestrateegiaga, mis nägi ette, et järgnevatel aastatel tuleb huvihariduse toetusest pool maha lõigata. Nii julma plaani tabas tugev protestilaine sotsiaaldemokraatide, aga ka väga paljude omavalitsusjuhtide poolt, millel oli ka teatav mõju. Praeguseks oleme sunnitud leppima teadmisega, et viimastel aastatel on huvihariduse riiklikku toetust kolmandiku võrra kärbitud.
Valusad tagasilöögid ei lasknud end oodata. Häirekella löönud tutt-uus Eesti inimarengu aruanne tõi valusalt välja, et vaesemate perede lapsed ja maalapsed osalevad tunduvalt vähem huvihariduses kui jõukate vanemate lapsed. Mõistagi aitab see kaasa haridusliku lõhe süvenemisele ja ka ebavõrdsuse kasvule.
Siin ei saa kuidagi mööda vaadata ka statistikaameti hiljutisest teatest, et absoluutses vaesuses elavate laste arv on tõusuteel. Süvavaesus puudutab ennekõike üksikvanemate lapsi. Paljud üksi last kasvatavad emad ei suuda huvihariduse eest maksta. Ja nii mõnigi paremini toime tulev pere on sunnitud raske südamega oma lapse tantsutrennist või klaveritunnist ära võtma, kuna perekonna eelarve ei kannata välja kulusid, mis küündivad igas kuus sadade eurodeni. Haavatavas seisus on ka hariduslike erivajadustega noored.
Päris suurt meediakajastust pälvinud aruanne osutas ka sellele, et riskikäitumist ja kriminaalsust esineb valdavalt nende noorte seas, kes huviharidusega ei tegele. Politsei andmed näitavad, et noored panevad kõige rohkem õigusrikkumisi toime pärast koolipäeva, kella 14–20 vahel. Kui vägivaldsed juhtumid sagenevad keskpäeval, sageli kooli ruumides või lähistel, siis liiklusrikkumisi ja varavastaseid tegusid on enam pärastlõunati. Neid toime panevad teismelised üldjuhul korvpallitrennis ega muusikakoolis ei käi. Riskinoortel on sageli probleeme sõltuvusainetega.
Teisisõnu aitab oluliselt laialdasem huvihariduse pakkumine ennetada noorukite kriminaalsele teele asumist ja parandada kogu ühiskonna turvalisust. Kindlasti aitab see päästa paljud noored hinged, kes kogevad ilmajäetust ja tõrjutust ning kipuvad koolist välja kukkuma. Ainuüksi sel põhjusel peab riik hakkama rohkem panustama huviharidusse, kus praegu valitsevad selged sotsiaal-majanduslikud ja regionaalsed lõhed.
«Me maksame haridusliku ebavõrdsuse ühiskonnana kinni. See jõuab kohtukuludesse, tervishoiukuludesse, sotsiaalhoolekandesse, riigieelarvesse,» ütles intervjuus LP-le inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko. Lastele tasuta huvihariduse pakkumine ei ole seega riigile kulu, vaid investeering. Sotsiaaldemokraadid algatasid 17. veebruaril riigikogus otsuse eelnõu, mis paneb valitsusele kohustuse nii tõsise probleemiga tegeleda. Meie ettepanekud on suunatud ennekõike sellele, et huviringidesse pääseksid vähekindlustatud ning maapiirkondades elavad lapsed. Ja ka palju rohkem gümnasiste – praegu tegeleb neist vaid veerand mõne toreda harrastusega.
Huvihariduse rolli on võimatu ülehinnata. See on üks hoolaud ellu. Lapsed ammutavad seal eneseusku ja -kindlust, kogevad kuuluvustunnet ja meeskonnavaimu ning tunnevad end väärtustatuna. Kui mõnel poisil või tüdrukul ei võta pea matemaatikat või füüsikat, siis saab ta eduelamust tunda kas jooksurajal või juhendaja käe all joonistades. Huviharidus on üks meie kultuuri arengu vundamente.
Heljo Pikhof: mida rohkem huviharidust, seda vähem riskilapsi