Tervitan teid Ameerika Ühendriikide pealinnast Washingtonist. Iraani vastase rünnaku esimestel tundidel on peamised arutelud keerelnud selle ümber, miks Trump sellise otsuse üldse tegi, mis on eesmärk, kuidas see sõda võib edasi areneda ja milline on mõju nii Lähis-Ida riikidele kui ka maailmale, kirjutab riigikogu kaitsekomisjoni liige Raimond Kaljulaid (SDE).
Alustades põhjustest on neid mitu – ühed sise- ja teised välispoliitilised.
Trump on nii esimesel kui ka teisel ametiajal kasutanud USA relvajõude pigem piiratud ulatusega sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks ning usutavasti soovib endiselt vältida relvajõudude pikaajalist sidumist või maavägede ulatuslikke operatsioone.
On neid, kes hindavad, et USA ja Iisraeli koostöös on võimalik täpselt antud löökide vahendusel saavutada eelkõige Iraani sõjaline kahjustamine ja neutraliseerimine, kuid paremal juhul initsieerida Iraanis edukas rahvaülestõus, pärast mida Iraani režiim kukutatakse ning see asendub USA-le ja Iisraelile soodsama riigikorraga.
Arvatakse, et Iraani rahvas on küps režiimi kukutamiseks ja selleks pole USA või teiste riikide vägede sisseviimine vajalik. Näiteks, Süürias ju läks võim Assadi režiimilt praegusele Süüria valitsusele isegi võrdlemisi valutult. Venetsueelas ennustati, et seal puhkeb suur kaos, kuid ei puhkenud.
Millise kuju võtab pärast seda Iraani valitsemine ja kui demokraatlik või autokraatlik see saab olema, pole praegusele USA administratsioonile ilmselt nii oluline küsimus. Olulisem on, et uue Iraani valitsusega oleks võimalik teatud küsimustes teha koostööd, et too loobuks terrorirühmituste toetamisest, tuumarelvaprogrammi arendamisest jne jne jne.
Ma arvan, et teine väga oluline välispoliitiline põhjus on seotud ikkagi Hiinaga.
Operatsioonidega Venetsueela vastu ja ka varasemate rünnakutega Iraani vastu näidatakse kogu ülejäänud maailmale, et selliste riikide nagu Venemaa ja Hiina patronaaž ei anna kellelegi mitte mingeid garantiisid, et see on kõik tuftaa.
Ükskõik kui head suhted sul nendega ka poleks, USA võtab sind vajaduse korral otse magamistoast voodisoojana kaasa või teeb sinuga, mida ise tahab. Kindlasti nii seda nähakse nii mõneski pealinnas.
Mõistagi ei oleks Trump andnud korraldust sõda alustada, kui Valge Maja poleks väga põhjalikult analüüsinud, milline võib olla sisepoliitiline mõju. Küllap siis on hinnatud, et see on pigem positiivne ega kahjusta presidendi partei väljavaateid novembris toimuvatel valimistel.
Selleks tehakse avaliku arvamuse uuringuid ja konsulteeritakse mõistagi ka kongressi olulisemate poliitikutega. Kongressil on olnud piisavalt palju aega, et oma hoiakud Valgele Majale teatavaks teha ja küllap siis on need siiski olnud pigem soosivad.
Trumpile on edu demokraatide ees vahevalimistel kindlasti olulisem eesmärk kui demokraatia Iraanis.
Lõpuks jääb veel miljoni dollari küsimus, et mis nüüd saab? On juhitud tähelepanu, et Iraan on täiesti nõrk ja ei suuda väga vastu hakata. See on mingi rumal jutt, mida on raske kommenteerida.
Iraanil on päris palju võimalusi, ka sõjalisi, et piirkonnas kahjustada näiteks Pärsia lahe riikide naftataristut, mõjutada oma liitlaste ja partnerite kaudu laevasõiduohutust ja seeläbi maailmamajandust. Ei maksa unustada sedagi, et paraku tõid USA eelmised Lähis-Ida sõjad kaasa ulatuslikud terrorirünnakud Euroopa pealinnades, nii et kindlasti pole sedasi, et Iraanil pole üldse valikuid. Lähis-Idas on isegi turule minna väga ohtlik, sõtta minemisega kaasnevad alati arvestatavad ohud.
Konkreetselt Iraani juurde tagasi tulles, sõltub väga palju ikkagi sellest, mida Iraani rahvas teeb ja mida ta suudab teha ning kas suudetakse selles riigis kutsuda esile muutus. Kui ei suudeta ja kogu see asi jääb venima, on ka USA ja Iisrael keerulisemate valikute ees. Loodetavasti on nad need asjad hästi läbi mõelnud.