Sündimus ei lange moraali, vaid ebakindluse tõttu. Kui naise tulevik töö, sissetuleku ja lastehoiu osas on hägune, lükatakse emadus edasi. Poliitika peab looma kindlust, mitte rolle, kirjutab Tallinna linnavolikogu sotsiaaldemokraatide saadikurühma liige Rasmus Rask.
Ma ei tea, kas Eesti vajab veel üht keskealist meest, kes seletab, kuidas naised lapsi peaksid sünnitama. Meeste perspektiiv laste saamisele ja kasvatamisele on kindlasti vajalik, aga kuidas teha seda nii, et see ei mõju patroniseeriva targutamisena? Teen proovi.
Sündimusega on meil olukord halb. Me teame seda. Eelmisel aastal sündis Eestis 9092 last ja suri 15 427 inimest. Meie sündimuskordaja on umbes 1,3. Rahvastiku taastootmiseks oleks aga vaja 2,1 ning see on väga-väga suur lõhe.
Madal sündimus ei ole lihtne probleem ning see pole ainult Eesti probleem. Ükski arenenud riik ei ole viimastel kümnenditel suutnud sündimust poliitikaga püsivalt 2,1 kordajani tõsta (Iisraelis on sündimuskordaja 2,9 – toim).
Rahvaarvu kasvuks on kõik toetunud migratsioonile. Teadvustades seda gravitatsiooni, peaksime ka meie heaks pidama tulemust, kui suudame poliitikatega sündimuskordaja langust pidurdada ja ideaalis veidikenegi kasvama panna. Ka 0,2 või 0,3 tõus sündimuskordajas oleks rahvastikule suure mõjuga.
Aga selleks peame tegema tarku valikuid. Mis siis eelkõige aitaks? Konservatiivide nägemuses on asi lihtne – iga neitsi jõuab eluteel kord ristmikule, kus peab valima kahe raja vahel – kas hakata emaks või kassitädiks. Konservatiivid soovitavad neiul valida esimese, sest see on naisele loomulik ja täisväärtuslik roll, samas kui lastetute kassitädide elu olevat tühine ning see tee viib meid rahvana kollektiivse enesetapuni.
Kolm konkreetset sammu, mida saaksime sündmuse toetuseks tõenduspõhiselt teha:
1. Teeme nii, et peredel oleks kodulähedane hoiu- ja lasteaiakoht olemas hetkest, kui vanemapuhkus lõpeb.
2. Teeme nii, et noortel oleks oma kodu soetamine ja ülalpidamine finantsiliselt jõukohane (väike omafinantseering, madalad intressid).
3. Teeme nii, et aitame Ukrainal sõja võita ning paneme Eesti majanduse kasvama. Sündimust tõstab kindlus, et homme on parem kui täna.
Liberaale ajab naiste kohtlemine demograafilise paljundusmasinana marru – nende nägemuses ei pea naine valima ühtki teed enne, kui ta ise on saanud kasvada täiuslikuks, ning sellel teekonnal on parimaks kaaslaseks tõepoolest kas koer või kass, mitte laps. Nende kahe ideoloogilise äärmuse vahele jääb aga veel mõni lähenemine, mille toime on tõestatud ning millest võiksime eelkõige lähtuda.
Sündimus järgib eelkõige naiste kindlustunnet
Väga suure üldistusena võib öelda, et sündimus sõltub kõige rohkem sellest, kui kindlana või ebakindlana näevad naised oma tulevikku. Rahalised toetused omavad küll rolli, aga uuringute järgi on kõige suurem mõju stabiilsel tööhõivel, kindlal partnersuhtel ning prognoositaval elukeskkonnal. See tähendab – naise tundel, kas tema töö ja sissetulek, kodu soetamise ja pidamise võimalused ning laste hoiu ja koolitamise võimalused on prognoositavad ja soodsad.
Jah, üldjuhul tehakse lapse saamise otsus peres ühiselt. Kuid sellega seonduv risk ei jaotu võrdselt, vaid on eelkõige naise kanda. Ma võin küll mehena olla pere loomise osas elevil ja toetav, aga selle otsuse elluviimise vankrit veab naine. Kui lapse saamine tähendab naisele pikemat tööturult eemalolekut, väiksemat eluaegset sissetulekut ja suuremat sõltuvust ühest palgast, mõjutab otsus tema elu rohkem, tahame seda või ei taha. Kui vastus nendele küsimustele on ebakindel, siis lükkab naine lapse saamise edasi.
Eestis ei ole toetuste puudust. Laulva revolutsiooni järel sündis rohkem lapsi mitte suurte lastetoetuste tõttu, vaid seetõttu, et tulevik tundus helge. Oli usk, et riik liigub edasi ja elu läheb paremaks. Nagu optimismile, reageerib sündimus kiiresti ka ebakindluse tõusule. Kui majandus kõigub või julgeolek tundub habras, lükatakse lapse saamine edasi.
Eesti perepoliitika on rahvusvahelises võrdluses erakordselt helde. Vanemapuhkus on pikk ja piisavalt tasustatud. Peretoetusi on läbi aegade järjest suurendatud. Ometi on sündimus 20 aasta lõikes langenud. See tähendab, et toetuste olemasolu üksi ei muuda trendi.
Toetused võivad küll mõjutada ajastust. Sünnitoetuste järsul suurendamisel võivad pered, kes olid planeerinud last saada, teha see otsus kiiremini, aga see ei mõjuta nende otsust saada rohkem lapsi. Eesti andmed näitavad, et järgmise lapse saamine on eelkõige seotud pere sissetulekuga.
Kui otsus saada esimene laps võib olla teinekord emotsionaalne – põnev on olla isa-ema, siis teise ja kolmanda lapse saamine on peredel palju kalkuleeritum otsus. Statistikaameti analüüsid ja ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et kõrgema sissetulekuga ja stabiilse tööhõivega peredel on suurem tõenäosus saada teine laps. Ja selle all ei peeta silmas, et ema keskendub laste kasvatamisele ning isa stabiilse kõrge sissetuleku teenimisele. Kõige kõrgem teise lapse tõenäosus on peredel, kus mehel on stabiilne täistöökoht ja naisel on samuti stabiilne, aga paindlik või prognoositav töö.
250 eurot koju jäävale emale – samm vales suunas
Seega me tegelikult teame, mis aitaks sündimuse kasvule kaasa. Seda enam on kahju, et erakonnad, kes taovad lärmakalt maa-tuleb-täita-lastega poliittrummi, teevad ise võimule saades samme, mis meid eesmärgist kaugemale viivad.
Tallinna linnavalitsus on otsustanud maksta 1,5–3-aastase lapse koduhoiu eest 250 eurot toetust, võttes linnaeelarvest aastas 2,7 miljonit eurot. Isamaalasest abilinnapea on öelnud, et see toetus aitab emadel jääda lapsega kolme aasta vanuseks saamiseni koju.
Mis selles siis halba on? Ega muud ei olegi, kui et see meede pikendab aega, kui naine on töölt eemal, ning sellega suureneb ta sõltuvus mehe sissetulekutest ning risk, et ta ei naasegi tööle. Täpselt need riskifaktorid, mis pärsivad sündimuse kasvu. Kui me teame, et võti on naiste tuleviku kindluse tõstmises, siis miks meelitame toetustega, mis pikaajaliselt süvendavad negatiivset trendi?
Ma arvan, et Isamaa on tegelikult teadlik, et see meede ei ole efektiivne ning et kogu nende sündimuspoliitika ei ole teaduspõhine, vaid ideoloogiline, näiline, illusoorne, või nagu ütleksid noored tulevased emad – delulu.
Delulu on ka kuulutus, et riik peaks justkui unustama majanduskasvu ambitsioonid ning suunama kõik ressursid laste saamisele. Just seesama SKT – majanduskasv – on üks oluline tuleviku kindluse ja naiste turvatunde eeltingimus, mida naised riigilt ootavad. Teise maailmasõja järgne beebibuum oli kantud positiivsetest meeleoludest sõja lõppemise osas, aga ta sai oma kütuse riikide jõulisest majanduskasvust.
Kui meie perspektiiv on vähenev majandus ja kitsikus, siis on luululine arvata, et naised on valmis sellesse maailma rohkem lapsi sünnitama. Meie parim stsenaarium on see, kui mõlemad vanemad käivad tööl, toodavad lisandväärtust ehk SKTd ning loovad nii endale kui ka kogu Eestile kindlamat tulevikku.
* Delulu – lühend ingliskeelsest sõnast delusional; pettekujutelmas elamine, ebareaalne fantaasia või liigne enesekindlus eesmärkide saavutamisel.