Eesti inimarengu aruanne võtab meie koolide ebaühtlase taseme, aga ka kümned teised hariduse ees või sees laiuvad probleemi terviklikult kokku. Aruanne ei ütle otse, kuidas asjad peavad olema või kes on süüdi, vaid ütleb uuringutele viidates ilustamata ja liialdamata, kuidas asjad hariduses tegelikult on.
Hariduslikust ebavõrdsusest juba räägitakse. Õnneks üha rohkem. Probleemid, kitsaskohad, puudujäägid on uuringutega kümneid kordi kaardistatud, aga seda infot ei kasutata piisavalt, et pakkuda välja lahendusi ja neid siis ka rakendada.
Tabav on tänavuse inimarengu aruande koostajate kokkuvõtlik lause: ühegi ministeeriumi töökava ei pääse hariduslõhe mõjudest. Hariduslõhe jõuab tervishoidu ja tööturule, sotsiaalteenustesse ja õigussüsteemi, peresuhetesse ja turvatundesse. Autorid on rõhutanud sedagi, et nähtamatud lapsed ei jää nähtamatuks ning neid leiame üha rohkem haiglajärjekordadest, politsei statistikast, lähisuhtevägivalla juhtumeist, toimetulekutoetuste registreist. Need on uuringutega kinnitatud faktid. Ehk hariduslikul ebavõrdsusel on tagajärjed, mis mõjutavad meie majandust, inimeste tervist ja regionaalset arengut ehk kõike. Seda kinnitab ka rahvusvaheline kogemus.
Reaalsus on see, et me ei suuda riigina igas piirkonnas tagada lasteaiast ülikoolini kvaliteetset haridust. Selleks ei olegi otsest vajadust, sest kui algkool ja lasteaed peavad olema igal pool, siis põhikool ja gümnaasium nõuavad juba mõnevõrra suuremat õppijaskonda, laiemat huviringide spektrit ja erialaõpetajate olemasolu. Ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, kutsekoolid veel järgmist taset.
Sestap on tähtis pakkuda parimat haridust igas avatud koolis ja on riigi kohustus luua selleks võimalused. Mis veel tähtsam – seda järjepidevalt jälgida ja vajadusel sekkuda.
Laps, kes kasvab suurlinnast kauges külas või alevikus, peab saama hea kodulähedase hariduse. Sest tahame, et igas Eesti paigas saab elada ja igal Eesti paigal oleks perspektiivi noortele peredele.
Suhted on hariduses uus valuuta. Mõtestatud suhte loomiseks on vaja õpetajale anda aega. Kas seda aega kontaktide loomiseks saame anda rohkem üha suuremais koolides ja klassides või just väiksemais koolides ja klassides?
Tähtis märksõna on kuuluvus- ja kohatunne kogukonnas ja koolis, mis aitab ületada raskusi ja mis toob tagasi korra lahkunud noored. On ilmselge, et tugeva kuuluvus- ja kohatundega koolis ei teki nähtamatuid lapsi ning märkamine on selle sõna igas tähenduses palju kiirem.
Mida peaks riik tegema? Pearahapõhises hariduse rahastamise mudelis meil palju häid lahendusi ei ole, sest rahastuse suurus sõltub otseselt õpilaste arvust. Seetõttu on tähtis, et vaataksime Eesti erisusi ja lähtuksime põhimõttest, et universaalne lahendus ei sobi ühtmoodi suurlinna ja külla. Väiksema õpilaste arvuga piirkondades on vaja erimeetmeid nagu kuueklassiliste maakoolide meede või väikesaarte koolide rahastamise mudel. Mis takistab meil loomast kolme- või neljaklassiliste maakool-lasteaedade meedet?
Oli taas hirmuäratav lugeda, et koolid, kus perede sotsiaaltoetuste osakaal on suurem või vanemate palgatase madalam, annavad süstemaatiliselt nõrgema tulemuse. Eriti teravalt tuleb see välja Tallinnas.
Keegi ei vaidlusta, et meil on eri kallakutega koole vaja. Kuid tähtis on vältida niisuguste põhikoolide teket, mille puhul teame juba ette, et hiljem on tõenäosus sealt ülikooli jõuda alla 50 protsendi – kui on põhikoole, kus see protsent on pea sada. Nõrgemate tulemustega koolide lapsevanemad ei jõua oma lapsele palgata eraõpetajaid. Märkimisväärsel osal sellise kooli õpetajaist ei ole aine õpetamise kvalifikatsiooni. Eriti tähtis on, et maha ei jäädaks matemaatikas.
Mida aasta edasi, seda enam lapsi ei õpi oma kodule lähimas alg- või põhikoolis. Siin on tähtis, et kui väljaspool suuremaid asustusüksusi on põhikool olemas, peaksid selle piirkonna põhikooliõpilased selles koolis käima. Linnades ja nende lähiümbruses on olukord teine, seal ei ole kodukool pooltel juhtudel kõige lähem kool lapse kodule. Põhjus on peaasjalikult hariduse kvaliteet. Taas saavad oma lapsele paremate õppetulemustega koole pakkuda paremal majanduslikul järjel perekonnad. Meie kohustus on selliste koolide tekkimisel kohe sekkuda.
Inimarengu aruande põhjal ja seal kajastatud uuringute toel võiks planeerida matemaatikaõpetajatele palgakoefitsienti. Praktika on näidanud, et taolistel sammudel on mõju. See oleks väga täpselt sihistatud meede ühe suurima probleemi lahendamiseks kõigis Eesti koolides. Kuulsime ka saalis aruande koostajatelt, et seda tasub kindlasti proovida.
Iga Eesti laps ja noor väärib võimalust heaks haridusteeks sõltumata majanduslikest oludest tema kodus või ta elukohast. Me kõik teame seda – uuringute, koolide eksamitulemuste, isiklike kogemuste kaudu. Seni, kuni inimarengu aruandest ühiskonnas räägitakse, kasutame aega targasti ja disainime kasvõi paar konkreetset meedet kitsakohtade lahendamiseks. Tark ja tugev rahvas ei saa lubada endale ühegi lapse mahajäämist.