Teade Omniva (Eesti Posti) erastamisplaanide kohta ei tulnud üllatusena – juba varasemad postiteenuse kärped andsid aimu, et ametis oleva valitsuse jaoks pole postiteenuse kvaliteet ja kättesaadavus prioriteet. See, et eraettevõtte pakutava teenuse hind kujuneb tarbijale senisest kallimaks, on üpris kindel. Kuid on võimalik, et ka riik ise ning maksumaksja jäävad pikas plaanis kaotajaks.

Omniva erastamise keskne küsimus on see, kas peame olulisemaks avalikku või erahuvi. Seni on riik ainuomanikuna seadnud avaliku huvi esikohale: omaniku ootused Omnivale kohustavad ettevõtet tagama kättesaadavat ja kvaliteetset postiteenust üle kogu Eesti. Teenuse kättesaadavust mõjutavad muuhulgas sellised tegurid nagu postkontorite ja kandepäevade arv ning teenuste hinnakirja taskukohasus. Mõistagi tähendab see seda, et universaalne postiteenus ei toimi ilma riigipoolse toeta – see teenus pole turutingimustel kasumlik, kuid regionaalselt oluline.

Avaliku huvi kõrval on olemas ka erahuvi – ettevõtte puhul on tähtis kasumi maksimeerimine ja stabiilse rahavoo tagamine omanikele. Kasumi taotlemine on igati loogiline – seda teenimata napib vahendeid ettevõtte arenguks vajalike investeeringute tegemiseks ning pikalt kahjumis olles ei saa ühelegi firmale pikka iga ennustada. Just seetõttu toetasin ka ministrina Omniva arengut ja rahvusvahelist laienemist pakiturul – et ettevõte oleks tugev ning suudaks täita oma põhieesmärki siin, Eestis – tagada postiteenuse toimimine.

Paraku tekib erastamise puhul mure, et uue omaniku jaoks pole mittekasumliku postiteenuse tagamine enam põhieesmärk, vaid tüütu koorem. Just seetõttu, et see mõjub Omniva kasumimarginaalile halvasti.

Soovin rõhutada, et ma pole printsiibis erainvestorite kaasamise vastu. Osaluse võõrandamine strateegilisele investorile või ettevõtte börsile viimine on üks kapitali kaasamise viisidest. Ning kui Omniva põhieesmärgi – postiteenuse toimimise tagamise – täitmiseks on vaja leida lisavahendid rahvusvahelisel pakiturul laienemiseks, siis vähemusosaluse võõrandamine on kaalumist vääriv valikuvõimalus.

Häda on selles, et praegu ei käi jutt osalisest erastamisest, mille raames jääks aktsiate kontrollpakk riigi kätte. Valitsus soovib müüa maha kogu riigi osaluse Omnivas, kõik 100 protsenti.

Inimesed kaotavad ning maakonnalehed saavad uue löögi

Kuigi erastamine kui selline ei kaota Euroopa Liidu nõuet tagada igas liikmesriigis, sealhulgas Eestis, postiteenuse osutamist, tõotab äriloogika postiteenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse langust.

Juba mullu novembris teatas Omniva, et 2026. aastal toimuvate ümberkorralduste järel jääb Eestisse postkontoreid senise 35 asemel alles 19. Samuti plaanib Omniva vähendada kirjakastide arvu. Teisisõnu käis «konna keetmine» postiteenuse õhemaks lihvimisel juba enne erastamisotsuse langetamist – ajal, kui veel kehtivad praegused omaniku ootused, mis vähemalt paberil nõuavad vastupidist: teenuse kättesaadavuse tagamist, mitte halvendamist.

Erakätesse liikumisel suureneks surve postiteenuse kulude «optimeerimiseks» veelgi – ning kuna kandepäevi ei saa niisama, seadust ja Euroopa postidirektiivi muutmata, koomale tõmmata ja postkontorite sulgemise otsus on juba langetatud, siis jääb järele teenuste hindade korrigeerimine. Kusjuures puudutab see mitte ainult lihtkirja hinda, vaid ka näiteks perioodika kandehinda. Olukorras, kus paljud maakonnalehed rutiinselt lõpetavad majandusaasta paremal juhul nullis, ja sageli ka miinuses, annaks see uue hoobi maakondlike, aga ka üleriigiliste väljaannete ärimudelile.

Koosmõjul pikaaegse tiraažide langusega terendaks mõnelegi maakonnalehele mitme aasta perspektiivis sulgemine, mille tagajärjel kaovad ühed vähesed usaldusväärsete kohalike uudiste allikad. Kui ajalehe asendavad Facebooki grupid või tehisaruga TikTokis tehtud videod, kaotavad kõik – suureneb väärinfo leviku oht ning tekivad piirkondlikud «uudistekõrbed».

Ka riik võib erastamisest rahas kaotada

Suurim murdehetk ootab 2029. aastal: siis tuleb aeg korraldada uus hange postiteenusele kui riiklikult tagatud avalikule teenusele uue pakkuja leidmiseks. Kui ühtegi pakkujat ei tule, jätkab senine teenuseosutaja ehk Omniva. Kuid selleks hetkeks juba erakätesse liikunud ettevõttena ei jätka see kindlasti praeguse süsteemiga, kus ühiselt postiteenuse ja pakiteenuse korraldamine – piltlikult öeldes samas autos ja sama postiljoni kätega – sisuliselt aitab katta osa postiteenuse kuludest.

Eraettevõttena poleks mõtet tegelda sellise heategevusega, kui saab minna lihtsama vastupanu teed: taotleda kas riigilt dotatsiooni või tõsta teenuse hinda.

Tulemuseks võibki olla see, et riik küll teenib Omniva erastamisest ühekordset tulu, kuid järgnevatel aastatel, ja eriti pärast 2029. aastat, tuleb riigil maksta senisest märksa suuremat dotatsiooni praegusest madalama kvaliteedi ja kehvema kättesaadavusega teenuse eest. Ning kuna riigi raha on tegelikult maksumaksja raha, siis Eesti inimene maksab Omniva erastamise pikaaegseid tagajärgi topelt: esiteks läbi kallima ja kehvema teenuse, teiseks läbi postiteenuse suurenenud dotatsioonile kulutatud maksude.

Just seetõttu ei toeta ma valitsuse plaani Omniva täielikuks erastamiseks. Valitsus peaks mõistma Omniva rolli ühiskonnas ja regionaalpoliitikas. Erastamise puhul ei ole aga garantiisid, kas teenus jätkub või jääb alles ainult paberile, samal ajal suurendades riigi kulusid dotatsioonile. Seda riski ei tohiks uisapäisa võtta.

Piret Hartman: tarbijad Omniva erastamisest ei võida, kuid kaotajaks võib jääda ka riik