Pikaaegse kogemusega investeerimiseksperdid Anne Sulling ja Erkki Raasuke on ära teinud tänuväärse töö intervjueerides suuri välisinvestoreid, kes ütlevad otse, miks suuri ja Eestit päriselt energiavaesusest välja aitavaid otsuseid ei sünni: riigil puudub plaan. Aga kuna riigi plaan on valitsuse juhtida, siis ainus, milles oravate puhul praegu “kindel võib olla” on see, et nimetatud plaanist ja julgetest otsustest võime unistama jäädagi.

Ülemaailmselt taanduvad majandussuhted ja teineteise otsa kuhjuvad kriisid eeldavad valitsuste suuremat rolli riigi majandusarengu planeerimisel. Seda kinnitavad ka ettevõtjad: “Eesti praegune energeetikaplaan ei ole rahvusvahelise praktika mõttes investeeritav ning ettenähtavust ja kindlust see investoritele ei anna.” Ja rahvusvahelisi tegijaid on meil vaja, sest – taas Sullingut ja Raasukest sõna-sõnalt tsiteerides – “investeeringud suurtesse energiataristu objektidesse Eestis ei sünni ilma välisinvestorite osaluseta” ning “peab riik võtma aktiivse, mitte kõrvaltvaataja rolli ning looma sobivad toetusmehhanismid”.

Välisinvestorid kordasid seega üle selle, mida ka Eesti ettevõtjad on pikalt rääkinud: ilma konkreetse plaanita ja investeeringuteta Eesti energeetikas suuremaid arenguid ei toimu. Aega on aga vähe.

Vajame otsustusjulgust

Kahjuks napib valitsusel otsustusjulgust. Vaja on teha arvutused ning öelda, millistest tootmisviisidest Eesti energiaportfell koosnema hakkab. Mis aastatel soovime need valmis saada, millises mahus ning kuidas toimub nende tootmisvõimsuste rahastamine nii rajamisel kui ka käigushoidmisel.

Uut ei ole vaja leiutada. Koheselt tehtav ja majanduslikult parim energiaplaan saab tugineda suures osas taastuvenergiale, salvestusele, juhitavatele võimsustele gaasijaamade näol ning tarbimise juhtimisele. Selliselt saame ka kõige odavama elektrihinna ja seda on nüüdseks Eesti tellimusel mudeldanud Rootsi ja Taani vastavad kompetentsikeskused. Kui plaani lisada mõned energiamahukad investeeringud nagu andmekeskused, aitaks see tuua alla kõigi teiste tarbijate võrgutasud.

Näide otsustamatusest on aga asjaolu, et nüüdseks on Utilitasel ja sügisel ka Eesti Energial olemas kõik load ja planeeringud selleks, et meretuuleparki ehitama hakata. Valitsus oleks võinud möödunud aastal taotleda Euroopa Komisjonilt riigiabi loa, teha käesolevaks aastaks toetusskeemi ja meil oleks nelja aasta pärast olemas tootmisvõimsused mahus, mis kataks kogu läinud aastal imporditud elektri mahu. Praegu on aga ettevõtjatel teadmatus, samal ajal kui Leedu pakub võimalust sealsetesse arendustesse investeerida.

Tasuta uusi tootmisvõimsuseid ei ehitata. Erinevad energialiigid vajavad maksumaksja rahalist panust. Nii tuule-, põlevkivi- kui ka tuumaenergia.

Pikaajalised investeeringud ulatuvad miljarditesse eurodesse. Uue põlevkivielektrijaama ehitushind kujuneks tuulikutest kaks kuni kolm korda kallimaks, sõltuvalt tuulepargi asukohast. Tuumajaama maksumus on omakorda põlevkivi tootmisest kaks kuni kolm korda kõrgem. Põlevkivi ja tuumaenergia mure seisneb aga selles, et hilisem tootmise hind on tuulest või päiksest kallim.

2025. aastal moodustasid kõigist uutest energiavõimsustest Euroopas päike, tuul ja salvestus 92 protsenti. Donald Trumpi vastupidise poliitika kiuste ulatub sama näitaja USA-s isegi 93 protsendini. Tehnoloogiahiiud ehitavad andmekeskuste elektrivajaduste katteks tuuleparke ja akusalvestust, sest see on kiire ja odav. Tõsi, mõni plaanib ka pikaajaliselt tuumajaama.

Valitsus teeskleb töötegemist

Eesti ettevõtjad, kes näevad valitsuse tööd lähedalt, ütlevad omavahelistes vestlustes välismaalastest otsekohesemalt, et otsustusjulguse puudumine on pannud valitsuse vaid teesklema Eesti energiaküsimustega tegelemist.

“Töös” on kõik see, mis järgmise viie aasta jooksul ei too uusi energiavõimsusi. Nii saab näidata, et midagi tehakse, teisalt püüab valitsus vältida Isamaa ja Keskerakonna kriitikat. Tegelikult vajavad uued tootmisvõimsused riigilt konkreetseid toetusskeeme ja Reformierakond kardab iga otsust, mis sooviks maksumaksja rahalist panust.

Tegevust imiteeritakse näiteks garantiimeetmete väljatöötamisega, mis ettevõtjate sõnul pole vajalikud ja investeeringuid ei too. Kulutatakse tuhandeid töötunde tuumajaama seadusloomeks ja planeerimiseks, elektrit aga sellest järgmise kümne aasta jooksul ei tule. Tuuleparkide planeeringud saavad järjest tagasilööke, sest inimeste jaoks on segadust palju ning seda probleemi ei lahenda kavandatud miljonieurosed toetused.

Plaani puudumist iseloomustab Eleringi teade rajada Eestisse 900 MW koguvõimsusega gaasijaamad tipukoormuste katmiseks. Seda olukorras, kus Eestil pole plaani ega finantseerimisskeeme põhivõimuste rajamiseks. Kuhu on jäänud selles skeemis akusalvestus? Kas sellises ulatuses gaasisõltuvus sobib meie julgeolekupilti ning kui paari aasta pärast põlevkivielektrijaamad tuleb sulgeda, siis mis on selle laiem mõju?

Igaks juhuks tuleb vist endiselt ära märkida, et Isamaa ja Keskerakonna soov toota vajaminev elekter põlevkivist ei ole investorite jaoks alternatiiv. Majanduslikult mittetasuvaid investeeringuid kalli elektri tootmiseks isegi ei kaaluta, seetõttu investorid põlevkivist ka ei räägi.

Eesti ettevõtete konkurentsivõime välisturgudel sõltub oluliselt energia hindadest. Mida rohkem viivitame võimsuste rajamisega, seda rohkem pidurdame majandusarengut. Enamgi veel, importelektrist elades viib see raha otseselt Eesti majandusest välja, näiteks 2025. aastal kirjutati meile kõigile ligi 300 miljoni euro suurune arve.