Rootsi vanglad on ülerahvastatud ja see on põhjus, miks Rootsi riik on valmis vanglakohtade rentimise eest maksma meile kümneid miljoneid eurosid aastas. Kõlab ju ahvatlevalt – seda enam, et oma pooltühjade vanglatega ei oska me midagi tarka peale hakata. Vanglarendi tasu katab ka kõik muud lisakulud, on lubanud justiitsminister.
Lükkame rahaküsimuse erandlikult ja esialgu kõrvale. Palju suurem on mure inimvaraga ja kuidas sellega ümberkäimine (selle ümberjagamine) võib mõjutada meie oma elu, eelkõige õiguskorraldust ja inimeste turvalisust.
Kui Rootsi 600 kinnipeetavat peaksid saabuma Tartu vanglasse, toimub kahe eri maailma laupkokkupõrge. Et oleme õigusriik, kasvatab see nii õiguskantsleri, prokuratuuri, kohtute kui ka vahetult vangivalvurite töökoormust ning nõrgestab kogu korrakaitsesüsteemi. Ja seda meie praeguses julgeolekuolukorras.
Justiitsministeerium on välja toonud, et saabuvaid vange hakkavad valvama Tartu vangla praegused valvurid ja paarsada uut tahetakse värvata juurde. Vanglateenistus, politsei ning maksu- ja tolliamet otsivad sama profiiliga inimesi. See, kes läheb Rootsi vangidega tegelema, ei tule enam Tartu tänavatele patrullima. Vangivalvuri palk on parem kui politseiniku oma, lisaks tõuseb see staaži kasvades.
Nii politsei- ja piirivalveameti peadirektor, peaprokurör kui ka Lõuna-Eesti politseijuht on osutanud ohule, mis kaasneb teistest jõustruktuuridest personali värbamisega – see vähendab omainimeste turvatunnet. Politsei- ja piirivalveametis on niigi täitmata sadu töökohti, poolteist aastat tagasi toimunud õiguskantsleri ameti kontrollkäigul Tallinna vanglasse oli puudu üle 50 inimese, sh tervishoiutöötajaid ja vaimse tervise teenuse osutajaid. (Kui kaua peavad psühholoogi või psühhiaatri abi ootama läbilõhki seaduskuulekad kodanikud, kes on omadega ummikusse jooksnud?)
Õiguskantsleri ja kohtute koormus kasvab märgatavalt nii võõrvangide kui Eesti enda kinnipeetavate kaebuste tõttu. Veel enne, kui kell on kukkunud, on näiteks õiguskantslerile laekunud hulk pöördumisi võimaliku välislepingu tulemusel tekkiva ebavõrdse kohtlemise kohta. Välja on ju kujunemas kaks süsteemi: koduvangidele ühtmoodi tingimused ja võõrvangidele teised ja paremad. Välja on imbunud, et neile lubataks näiteks nikotiinipadjakesi, riigi poolt telerit kambrisse ja märkus karistusena oleks juba karm küll.
Kohtud on meil niigi ülekoormatud ning kuuleme alatasa kurtmist, kui aeglaselt kohtuveskid jahvatavad. Hoolimata kinnipeetavate arvu vähenemisest ei ole vähenenud nende algatatud kohtuasjade hulk, vastupidi, see on suurenenud. Tartu halduskohtus moodustavad need kõigist kohtumenetlustest umbes 45 protsenti. Ja see ei ole valdkond, milleks halduskohtunik on välja õpetatud, ent paraku peab ta nendega tegelema – pahatihti muid asju ootele jättes –, sest põhiseaduse järgi on igaühel õigus kaebusega kohtu poole pöörduda.
Tartu halduskohus on oma 7,6 kohtunikukohaga Eesti väikseim. Kui uutmoodi töö, mis arvestaks ka näiteks kultuurilisi eripärasid, kohtunikule veel õlgadele laduda, võib see olla liig mis liig.
Kohtunikuametit ei pea pidama tervise arvelt. Meil on näiteid küll, kui vaid mõni aasta ametis olnud kohtunik on töölt lahkunud. Ent kohtunikukoha täitmine võtab aega oma üheksa kuud, seda muidugi eeldusel, et sobivaid kandidaate üldse on.
Elu on näidanud, et Eesti kinnipeetavad panevad vanglas toime uusi kuritegusid. Miks peaksime eeldama, et võõrvangid käituvad teisiti? Sellega kaasneb suurem tööjõukulu ka prokuratuurile kui eeluurimise juhile. Tuleb ju esmane menetluse alustamine ja tõendite kogumine teha siiski Eestis. Alles seejärel saab prokuratuur koos justiitsministeeriumi töötajatega hinnata, kas on põhjendatud menetluse üleandmine Rootsile.
Justiitsministri sõnul pole võõrvangide saabumise aega veel teada, kuulukse, et aasta teises pooles. Mis nüüd rahasse puutub, siis plaanid peaksid juba valmis olema ja asjaomastele instantsidele peaks valitsus ressursid eraldama kohe, kui võimalik rendilepe saab ratifitseeritud. Kui muidugi tahetakse, et asjast vähegi asja saaks.
Uute vangivalvurite väljaõpet tulnuks aga alustada ammuilma, kogemusteta töötajad ei tule toime tolle võõrapärase meesteväega.
Justiitsminister on kindla sõnaga väitnud, et Tartusse ei tooda alaealisi ega naisi, gängikuritegevuses osalenuid, radikaliseerunud, terroristlikke ega muul viisil võrgustunud kurjategijaid. Keda on meil siis oodata? Tõenäoliselt on tegu noorte ja nooremapoolsete meestega, kes Rootsi mõistes on saanud karmi karistuse: vaid 22 protsenti süüdimõistetutest kannab seal kaheaastast või pikemat karistust ning lühiajaliste vangidega ei ole meil arukas sekeldada.
Et külastusrännet piirata, ei tooda Eestisse lisaks neidki mehi, kellel on tihedad perekondlikud sidemed Rootsis. Niisiis, nad on võõramaalased ka Rootsi mõistes, oletatavalt Araabiast, Lähis-Idast, Aafrikast ja Balkani maadest, enamjaolt moslemid.
Ei ole aga alust arvata, et nad ei teaks oma õigusi, ja seega on neil lõputult põhjust kaebusi esitada – alates juba sellest, et vaidlustada võib allutamise Eesti õigusele, eriti kui üleviimine toimus ilma kinnipeetava enda nõusolekuta, ja lõpetades sellega, et naisvalvuri käskudele-keeldudele ei kavatsetagi kuuletuda.
Vahepeale jääb hulk sisulisi nõudmisi, nagu reedesed palvused, ramadani pidamine ja eritoit, tervishoiuteenused ja lähedastega suhtlemine. Eestis viibiv välismaalane ei saa ju praegu pidada videokohtumisi kolmandates riikides elavate sugulastega, sest tal puudub Eesti ID.
Meil on ka kombeks külastajaid põhjalikult läbi otsida ja keda omase juurde ei lasta, võib jäädagi linna peale hulkuma. Keelebarjäär – kes tagab ülekuulamiste, võimalike kohtutoimingute ja kaitsjaga vahetu suhtlemise arusaadavuse? Kas käib see kahe keele vahendusel või tuleb kaasata välismaine tõlk?
Ka uusi kuritegusid võivad võõrvangid sooritada nimme, et pääseda tagasi Rootsi vanglasse palju parema elu peale. Kus võib vaikselt lebotada või mängida öö läbi Playstationiga ning teha trenni ja tööd, kui on viitsimist.
Mitmed õiguslikud küsimused on veel õhus, palju on ebaselgust, kas või see, kas kinnipeetava taasühiskonnastamine saab alata alles tagasi Rootsis. Mõne üksiku vanglarendi näite seas ei ole seni pretsedenti, kus karistust oleks täide viidud asukohariigi, mitte saatjariigi õiguse alusel.
Paar kaalukat mõttekäiku siiski lõpetuseks. Mitmed riigiõigusele keskendunud teadlased on seadnud kahtluse alla, kas riigikogu lihthäälteenamusest üldse piisab Rootsiga sõlmitava vanglarendi lepingu ratifitseerimiseks, nagu nendib seletuskiri. Sest leping näib sisaldavat ka kohtumenetlust puudutavaid küsimusi, mille muutmine eeldab põhiseaduse järgi absoluutset häälteenamust ehk 51 poolthäält.
Advokaadibüroo Sorainen analüüsi on seletuses pelgalt refereeritud, terviktekst ei ole avalik ja puudu on ka seadusandja enda põhjalik hinnang lepinguprojektile.
Veel. Ükski valitsus ei ole igavene, nagu näitasid ka Ungari äsjased valimised. Vähem kui aasta pärast on meilgi ees riigikogu valimised. Kõigi küsitluste järgi on opositsioonierakondadel mitu korda suurem toetajaskond kui praegustel valitsejatel. Isamaa näiteks soovitab lükata Rootsi vangide üle otsustamise üldse valimistejärgsesse aega. Sest juhul kui valitsuse moodustavad praegused opositsiooniparteid, lubatakse vanglarendi «äriprojekt» tagasi pöörata ja vangid koju Rootsi saata. Kas meil on sellist segadust ikka vaja?
Heljo Pikhof: vanglaturismil on ikka veel jäänud lõputult lahtisi otsi