Liikuma kutsuva kooli algatusega on pikalt ja põhjalikult selgitatud, miks on vajalik koolipäevi õues veeta: õuevahetunnid ja õuesõpe on kasulikud õpilase arengule ja tervisele. See on endiselt väga oluline teema.
Uuringud üle maailma näitavad, et igapäevane loomulik ja muu tegevusega haagitud liikumine toetab laste kehaliste oskuste arengut, aitab vähendada haiguste riske, tugevdab omavahelisi suhteid, vähendab stressi ja toetab vaimset tervist. Hariduse usku rahval, nagu me oleme, väärib kindlasti ka välja tuua, et õues õppimine ei vähenda õppimise tõhusust. Vastupidi, see toetab mälu, keskendumis- ja õpivõimet, motivatsiooni ja heaolu ning aitab nii kaasa parematele õpitulemustele. Seega ei ole mäng ja liikumine laste elus vähetähtis lisategevus või juhuslik preemia, vaid igapäevane vajadus ja enesestmõistetav õppimisruum.
Teooriaga on meil, nagu sageli, kõik korras. Me teame, mida laps vajab, oskame seda konverentsidel ilusti lahti rääkida ja slaididel esitleda. Aga mis saab siis, kui laps päriselt uksest välja astub? Kas ta jõuab keskkonda, mis toetab neidsamu põhimõtteid, või maandub ta ruumis, mis mõjub pigem kui mineviku rekonstruktsioon?
Keskkond mõjutab otseselt, milliseks inimeseks me kasvame, milliseid emotsioone ja oskusi see toidab ja milliseid maha surub. Laps, kelle ainus mänguväljak on anonüümne parkla, hall asfalt ja katkine kiik, astub ellu teistsuguse pagasiga kui laps, kelle fantaasiat ja liikumislusti ei piirata, vaid toetatakse. Liikuma kutsuv ruum kannab iseeneslikult edasi, pakub kohti ronimiseks, vabaks liikumiseks, suhtlemiseks, peatumiseks ja eelkõige avastamiseks. Ei ole sugugi ükskõik, millisesse keskkonda laps igal hommikul sukeldub. Ruum räägib ja teeb seda sageli valjema häälega kui õpetaja. Üks ruum ütleb lapsele, et ta on oodatud, tal on siin koht kasvamiseks ja eksimiseks, aga teine vihjab järjekindlalt, et ole tasa, kohane ja ära sega teisi. Me ei pruugi seda sõnumit välja öelda, kuid laps loeb selle välja mängleva kergusega.
Õuevahetundideks on vaja läbimõeldud päevakava, aga loomulikult ka ruumi, mis seda võimaldaks ja inspireeriks. Murust või asfaltplatsist või aiaga piiratud õuest üksi kindlasti ei piisa. Tark ja liikuma kutsuv koolihoov pakub lisaks aktiivsele tegevusele võimalusi ka puhkuseks vaimsest pingest. Kooliõu ei saa olla ainult palliväljak või täiskasvanutele mugav autoparkla, vaid inspireeriv ruum, mis ergutab nii keha kui ka vaimu ja annab võimalusi leiutada uusi kasutusviise.
Mõnikord jääb mulje, et me projekteerime koolihoove mitte lastele, vaid iseendale või õigemini oma hirmudele. Et oleks sile ja kontrollitav, et oleks võimalikult vähe ettearvamatust. Aga laps just sellist uut maailma otsibki, kus juhustel ja võimalustel on samuti ruumi. Kui ainus lubatud tegevus on palliväljak, siis suurele osale lastest ei võimaldata neile sobivat ja meelepärast liikumist. Uuringud näitava, et tüdrukud ei liigu ega suhtle jalgpalliväljakul, vaid nende aktiivsus on suurim just kiikedel, samas kui asfaltplatsil ja palliväljakutel jääb see märksa väiksemaks. Kiik on paljudele tüdrukutele korraga nii liikumise kui ka suhtlemise ruum.
Kuigi õuesõppeks oleks hea spetsiaalsed õuesõppeklassid, piisab ka õuesõppenurkadest ja varustusest ning hooviala paremast tsoneerimisest, kus on erineva iseloomuga alad (jooks, ronimine, ühismängud, vaiksemad alad, õppekohad). Tasub meeles pidada, et häid lahendusi ei saa ainult kalli raha eest, vaid eelkõige on oluline tahtmine ja pealehakkamine. Ka ajutistest lahendustest võib kasvada välja püsiv kasulik harjumus või koolielu muudatus.
Lahenduste loomisel ei peaks jääma liiga kinni standarditesse, vananenud mõtteviisi või täiskasvanulikku üleolekusse. Hirm on mõistetav ja loomulik emotsioon, aga laste üleliia raamidesse surumisel on oht kasvada lämmatavaks jõuks. Nii nagu lage plats ei kutsu liikuma ega võimalda piisavalt mängida, võib ka üleliia rangelt normeeritud ruum vähendada liikumislusti. Häid vastupidiseid näiteid iseseisvuse arendamisest ja vaba lapse võimaldamisest leiab kolahoovidest ja metsiku mängu kontseptsioonist. Näiteks tuleb sel suvel teist korda ERMi juurde Eesti rahva kolahoov, äärmiselt populaarne ettevõtmine. Botaanikaaias saavad lapsed lustida üdini looduslikul mängualal.
Avastamisrõõmu alles jätmine ja selleks ruumi loomine on põhiline ning looduslähedased lahendused on siin abiks nii ehitajate rahakoti kui ka laste fantaasia ja immuunsüsteemi vaates. On paradoksaalne, et looduse, loovuse ja avastamise väärtustamise kõrval suudame mõne koolihoovi kujundada keskkonnaks, mis meenutab pigem mingit esteetilist hüljatuse vormi. Midagi, mis võiks sobida filmivõtete platsiks – ütleme Tarkovski «Stalkerile» –, aga mitte seitsmeaastase lapse igapäevaseks mängumaaks. Ka lapsel on õigus ruumile, mis ei mõju kui ellujäämisharjutus.
Tartus on liikuma kutsuvate koolide võrgustikuga liitunud 15 kooli, ehitatud on ägedaid ja populaarseid koolihoove, seal hulgas suur osa tänu kaasava eelarve toele, näiteks Kesklinna kool, Mart Reiniku kool, Annelinna gümnaasium, Variku kool, Forseliuse kool, Hansa kool, Miina Härma gümnaasium. Kõik need on nõudnud korralikku eelarvet ja see on kindlasti raha, mis on hästi investeeritud. Samas ei peaks eelarve olema pidur, et mitte teha kiireid lahendusi seal, kus häda kõige suurem.
Koolid on siin ebavõrdses olukorras, mõnel on asjad paremad, ruumi ja võimalusi rohkem. Aga on ka üks koolihoov, mis kõigist teistest erineb seetõttu, et see pole ainult ühe kooli oma maja, vaid kõigi Tartu koolide asenduspind. Selleks on Puiestee 62 koolihoone, kus praegu tegutsevad Miina Härma gümnaasium, Forseliuse kooli Montessori klassid ja Maarja kool. Edasi kolib sinna remondi ajaks Veeriku kool ja hiljem ilmselt Annelinna koolid. Seega lapsi käib seal praegu ja jääb ka käima seni, kuni Tartu koolid remonti vajavad. Ja lapsed ei käi seal ju korraks, vaid ikka aastaid, see on nende igapäevane keskkond ja mõjutab nende heaolu ja tervist oluliselt. Koolide asenduspind tähendab paljudele lastele mitu aastat igapäevast koolikeskkonda, kus nad veedavad suure osa igast nädalast. See peab pakkuma tegutsemis- ja liikumisvõimalusi, ergutama laste keha ja vaimu.
Stalinistlik koolihoone Puiestee tänaval sai valmis 1952. aastal tüüpprojekti järgi. Hoone on väärika arhitektuuriga, aga sinna ka väärikus jääb. Väliruumi seda ei ole jätkunud või on see haihtunud koos sajandivahetusega. Selle koolimaja hoov on piinlikult lage, hooletusse jäetud ja ajale jalgu jäänud. Laste kooli tulekut ja vahetunde peaks rõõmustama siiski pisut mitmekesisem keskkond: lillekastid, pingid, mõned kiiged, viimasel ajal nutikalt kasutatud suurte langetatud puude võrad jne. Praegune ümbrus on seal üsna troostitu, ei soosi õppimisest taastumist ja ei toeta laste vaimset ega füüsilist tervist.
Oleme seda hoovi näinud lapse pilgu kõrvalt. Ühel päikeselisel kevadpäeval kostis killustikul komistava väikese tüdruku ettepanek: «Tule, ehitame õudusunenäo maastikku.» See ei olnud kriitika, vaid mäng, aga vahel ütlevad lapsed mängides välja selle, mida täiskasvanud eelistavad mitte märgata. Kui keskkond inspireerib eelkõige õudusunenägusid, siis tasub korraks peatuda ja mõelda, mida me ikkagi lastele pakume. Ka ajutine lahendus, mis pidi algul kestma mõne aasta, võib venida märkamatult terveks kooliastmeks. Ja nii saab ajutisest keskkonnast püsiv kogemus, mis kujundab harjumusi, hoiakuid ja ootusi.
Seepärast tegi sotsiaaldemokraatide fraktsioon Tartu volikogus lisaeelarve juures ettepaneku ehitada Puiestee koolihoovi ajutine mänguväljak Siuru pargi eeskujul juba selleks sügiseks. Seejärel saab linnavalitsus valmistada ette uuel aastal põhjalikuma projekti, mis peaks vastu pikema aja, kuni asenduspinda vaja läheb, ehk kõigi Tartu koolihoonete rekonstrueerimise lõpuni. Selleks 50 000 euro eraldamine ei võta tükki küljest lisaeelarvest, küll aga võtab tegemata jätmine tüki laste heaolust. Linn ei avalda oma väärtusi ainult arengukavade tekstides, vaid väga maiselt. Näiteks selles, milline on üks koolihoov: kas see ütleb «sa oled oluline» või «pead kuidagi hakkama saama». Lapsed võtavad mõlemad sõnumid vastu väga täpselt.
Samal ajal on linnavolikogus näha ka teistsugust liikumist, mis lapsi ei rõõmusta, vaid mis meenutab pigem suurte inimeste sporti. Näiteks 821 muudatusettepanekut lisaeelarvele Keskerakonna kolleegidelt ei ole enam sisuline panus, vaid pigem obstruktsioon. Sellise mahu juures ei ole eesmärk mitte parem linnaruum, vaid protsess ise – venitada, väsitada ja uputada. Selle taustal on meie ettepanek tõesti lihtne: teeme ühe koolihoovi paremaks. Ei mingit ideoloogiat ega suurt narratiivi – mõned kiiged, liikumisvõimalused, ruumi fantaasiale ja natuke hoolt. Loobume poliitilistest ja kunstlikest vastandamistest, ärme lase siltidel «opositsioon» ja «koalitsioon» end kõrvale kallutada võimalusest teha samm lastesõbralikuma Tartu suunas.
Eveliis Padar, Elo Kiivet: koolihoov on retsept heaks lapsepõlveks – teeme need korda