Valitsuse otsus teha ka sel aastal lisaeelarve on igati mõistetav, võibki juhtuda, et aasta sees tuleb teha nii riigi kuludes kui tuludes korrektuure: prognoosid täpsustuvad, mõned tegevused lükatakse edasi, mõned kiireloomulised asjad tulevad juurde. Seetõttu on igati õige suunata täiendavalt 17 miljonit eurot idapiiri kiiremasse väljaehitamisse.

Ka tehisaru kasutuselevõtu soodustamine muuhulgas selleks, et parandada perearstide infosüsteemi, on igati teretulnud. Küll tekitab küsimusi, miks kõik 11 selleks mõeldud lisamiljonit eraldatakse peaministri juures tegutsevale tehisaru nõukojale, mis hakkab neid tegevusi keskselt juhtima.

Kas tõesti ei saa ministeeriumis ja riigi infosüsteemide keskuses palgal olevad programmeerijad ja teised infotehnoloogia valdkonna spetsialistid oma ülesannetega hakkama, et tehisaru kasutuselevõttu tuleb usaldada sageli peaministrile isiklikult soodsaid pealkirju vermivale nõukojale? Aga need on korralduslikud detailid, tehisaru võimalusi tulebki mõistlikult rakendada, milleks lähebki igal juhul lisaraha vaja.

Lisaeelarvest on täiesti välja jäetud sotsiaalkaitse

Mis teeb muret, on see, et lisaeelarvest on täiesti välja jäetud sotsiaalkaitse, kus on praegu käsil suured väljakutsed.

Üks suuremaid muresid on erihoolekande seis, kus järjekorras ootab teenuskohta ligi 2400 psüühilise erivajadusega inimest. Mõnikord venib järjekord lausa kahe aasta pikkuseks. Valitsus on seni lähtunud põhimõttest, et erihoolekande teenusele suunatud inimestele tuleb tagada kohta ainult riigieelarveliste vahendite olemasolul ja kohti tagatakse ainult selles ulatuses, kui palju on riigieelarvega valdkonnale vahendeid eraldatud.

Riigikohus on selgelt öelnud, et see säte on põhiseadusvastane ja kõigile abivajajatele tuleb teenuskoht tagada. Piltlikult öeldes: nagu ei jäta riik osasid eakaid vanaduspensionist ilma, sest selleks aastaks mõeldud raha sai otsa, ja nagu lastetoetusi makstakse kõigi laste eest, sõltumata sellest, kui palju neid parasjagu Eesti peredes sirgub, ei saa ka psüühiliste erivajadustega inimesi jätta abist ilma, sest valitsus pole selleks piisavalt vahendeid riigieelarves ette näinud.

• Just seetõttu pakkus sotsiaaldemokraatide fraktsioon suurendada valdkonna rahastust sel aastal 12,5 miljoni euro võrra, et tagada koht erihooldekodus kõigile järjekorras ootavatele abivajajatele.
• Teine sotsiaalvaldkonna mure on aga hinnatõusust tingitud inimeste toimetulekuraskused. Eriti suur mure on üksikvanemaga peredes, kellest 11,1 protsenti elab ametlikult absoluutses vaesuses. Võrdluseks, et Eestis tervikuna on vastav näitaja 3,4 protsenti. Kuna üksikvanema lapse toetus tõsteti viimati 2023. aasta alguses, oleks mõistlik võtta see teema uuesti käsile ja suurendada toetust 80 eurolt 100 euro peale. See on teine sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek lisaeelarvele ja see läheks maksma ainult 900 000 eurot aasta lõpuni. Vähem kui miljoni euro eest saaks parandada kõige nõrgemate perede seisu.
• Kolmandaks soovime pöörata valitsuse tähelepanu toimetulekutoetuse edasise tõstmise vajadusele. Nimelt kuigi selle arvutamise aluseks olev toimetulekupiir tõusis aasta alguses 20 euro võrra 220 eurole, jääb see tõus tunduvalt alla viimaste aastate kumulatiivsele hinnatõusule. Absoluutse vaesuse piiriks ehk arvestuslikuks elatusmiinimumiks on Eestis juba 361,4 eurot kuus. Kas on ikka õige, et toimetulekutoetus pole sugugi piisav, et inimesed ka tegelikult absoluutsest vaesusest tõsta? Seetõttu tegime lisaeelarvele ka kolmanda muudatusettepaneku, mis sätestab toimetulekupiiri tõstmist 220 euro pealt 350 eurole kuus. Kuna maailma sugugi mitte kõige heldem rahandusminister Jürgen Ligi on ise korduvalt avalikult öelnud, et ta peab toimetulekupiiri tõstmist vajalikuks, et pakkuda hinnatõusu tingimustes sihitult abi suurimasse hätta sattunutele, siis pakumegi tal käituda oma sõnade järgi. Tõsi, toimetulekupiiri taoliseks tõusuks oleks vaja 30 miljonit eurot.

Nii toimetulekutoetuse saajaid kui ka perehüvitiste saajaid on viimasel kolmel aastal pidevalt vähenenud. Selle tulemusel vähenevad 2026. aastal võrreldes 2025. aastaga peretoetuste ja vanemahüvitiste kulud kokku umbes 40 miljoni euro võrra.

Kui lihtsalt suunata juba selleks aastaks kavandatud perehüvitiste ja toimetulekutoetuse raha ülejääk valdkonda tagasi, saaks tõsta üksikvanema lapse toetuse 80 eurolt sajale eurole ja toimetulekupiiri 220 eurolt 240 eurole ilma, et ühtki eelarve kulurida oleks vaja muuta.

Me kindlasti tervitame koalitsioonisaadikute meelemuutust, kui nad esitasid viimasel hetkel lisaeelarvele sotsiaaldemokraatide tehtud ettepanekuga analoogse muudatuse, mis tõstabki üksikvanema lapse toetuse saja euroni ja seda alates käesoleva aasta septembrist. Kui koalitsioon võtab kasvõi ühes küsimuses opositsiooni konstruktiivset kriitikat kuulda, siis selle üle saab ainult rõõmustada.

Küll aga oleme kurvad, et meie teisi muudatusettepanekuid pole arvesse võetud. Seetõttu esitame toimetulekupiiri tõstmise muudatusettepaneku enne kolmandat lugemist uuesti, sest kui toimetulekutoetuse saajate arv väheneb, saab sama raha eest pakkuda veidigi suuremat abi igale konkreetsele raskustesse sattunud perele. Lähis-Ida sõda tõi energiakandjate järsu kallinemise ning see väike sihitud abi oleks vähim, mida saaks ja tuleks kindlasti juba praegu teha.