Kui kuulata erinevate poliitikute avalikkuses, riigikogu suures saalis või õiguskomisjonis välja käidud seisukohti, siis üldine hoiak on, et kõige võikamad kuriteod on laste vastu suunatud seksuaalkuriteod. Kahtlemata on sama meelt ka ühiskonna valdav enamus, kes toetab lapsi kuritarvitanud seksuaalkurjategijate karmimat karistamist.
Vaadakem otsa 2024. aasta kuritegude statistikale. Üle-eelmisel aastal registreeriti 373 alaealise kannatanuga kontaktset seksuaalkuritegu (see oli tervelt 12 protsenti enam kui 2023. aastal), sealhulgas 114 vägistamist ja 80 tahtevastast sugulise iseloomuga tegu. 49 protsenti nende räiguste toimepanijatest olid kas laste pereliikmed või sugulased. 34 protsenti taolistest kurjategijatest olid lapse tuttavad, näiteks vanemate sõbrad või huviringi juhendajad. Keskmine kannatanu oli 11-aastane ja noorim ohver kaheaastane.
Valus tõde on ka see, et sellised räigeid kuritegusid sooritatakse märksa enam kui politsei neist teada saab. Ohvri lähiringist pärit kurjategijad on osavad hirmutajad ja manipuleerijad. Väikesed lapsed ei adu, kui hirmsaid asju nendega tehakse. Kammitseb ka sügav häbitunne ja vahel ka enese süüdistamine, et eks ma tegin ka ise midagi valesti. Nii ongi lastevastased seksuaalkuriteod ühed varjatumad kuriteod, mis põhjustavad ohvritele suuri ja pahatihti ka elukestvaid kannatusi. Harvad pole juhud, kus inimesed on valmis neile lapsepõlves osaks saanud hirmsatest asjadest rääkima alles 20-30 aastat hiljem.
Seadusandlikul tasandil on viimastel aastatel laste kaitseks üht-teist ära tehtud. Näiteks jõustusid neli aastat tagasi 1. novembril sätted, mis tõstsid seksuaalse enesemääramise eapiiri 14 eluaastalt 16-le. (Erand kehtib noorte omavahelistele vabatahtlikele seksuaalsuhetele). Muudatuse eesmärgiks oli kaitsta lapsi selle eest, et täiskasvanud neid seksuaalselt ära ei kasutaks. Eelmise aasta lõpus võttis riigikogu vastu seaduse, mis ei luba raskete seksuaalkuritegude toimepanijatel, sealhulgas pedofiilidel enam oma nime vahetada.
Aga hädasti oleks vaja märksa otsustavamaid samme. Jutt käib ju lastest ja seksuaalvägivallast, mis põhjustab jubedaid üleelamisi ja võib ohvri kogu elu ära rikkuda. Kurvastaval kombel kukkus septembri lõpus riigikogu menetlusest välja sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis oleks vastuvõtmise korral pannud valitsusele kohustuse tulla välja eelnõuga, mis kaotab ära lastevastaste seksuaalkuritegude aegumise ajalise piiri või pikendab seda kordades. Veel taotlesime ohvrite senisest tõhusamat abistamist, sealhulgas neile suuremate hüvitiste maksmist. Meie eelnõule sai ilmselt saatuslikuks see, et algataja oli vale – pärit opositsiooni ridadest.
See selleks. Esmatähtis on ohvrite parem kaitsmine ja uute regulatsioonide kehtestamine, mis panevad seksuaalkurjategijaid oma tegude eest vastutust kandma. Siin peab Eesti astuma muu Euroopaga ühte jalga. Euroopas valitseb laiem üksmeel küsimuses, et lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegu tuleb pikendada. Kõne all on nii 30-aastane kui ka 32-aastane tähtaeg – vastav Euroopa Liidu direktiiv on jõudnud läbirääkimiste viimasesse faasi.
Suve keskel oli julgustav kuulata Vikerraadiost justiitsminister Liisa – Ly Pakosta intervjuud, kus ta keskendus plaanile tulla parlamendi ette eelnõuga, mis pikendab aegumistähtaja kuni 32 aastani või kuni ohvri 50. eluaastani. Nii olevat ka ministeeriumi suund sellele, et kuritegu ei aegu enne, kui ohver on valmis sellest politseile teatama.
Täna aegub Eestis seksuaalkuritegu siis, kui ohver on saanud 28-aastaseks, mis tegelikkuses ei toimi. Paljud kannatanud leiavad endas jõudu rääkida neile lapseeas osaks saanud õudustest alles 30-ndates või 40-ndates eluaastates.
Ühtlasi andis Pakosta teada, et justiitsministeeriumis valmiv eelnõu on kavas kinnitada riigikogus enne märtsivalimisi. Möödas on kolm kuud, aga eelnõust pole kuulda ei kippu ega kõppu, kuid valimised koputavad uksele. Kutsun ministrit üles kiirustama. Selleks, et praegune koosseis jõuaks nii vajaliku seaduseelnõu põhjalikult läbi arutada ja ka heaks kiita, tuleb see juba lähiajal parlamendile üle anda. Lubadused on täitmiseks!
Ja kindlasti peab tegelema ka sellega, kuidas parandada vaimse tervise abi pakkumist seksuaalvägivalla ohvritele, kes kannatavad depressiooni, paanika- ja ärevushäirete ning erinevate sõltuvuste käes.
Sain sotsiaalkindlustusameti (SKA) ametnikelt korraliku ülevaate selle kohta, kuidas riik praegu ohvreid toetab. Kokkuvõtvalt on kaks abivormi: kuriteoohvri hüvitis ja traumast taastumist toetav vaimse tervise abi. Viimase puhul tasub SKA inimese psühholoogilise nõustamise või psühhoteraapia eest. 2026. aastal võib kulu olla kuni 946 eurot inimese kohta. Abi määramise otsus kehtib üldjuhul viis aastat, mis tähendab, et kogu summat ei pea samal aastal ära kasutama. 2026. aastal sai vastavat teenust 136 seksuaalselt väärkoheldud last. Ühele 2024. aastal teraapiat alustanud noorukile tehti erandkorras koguni kuus vaimse tervise abi otsust kogusummas 4485 eurot. Tema teraapiaprotsess on nüüdseks lõppenud.
Kuriteoohvri hüvitise ülemmäär on praegu 9590 eurot ühe ohvri kohta. Alaealisena kogetud seksuaalkuriteo korral saab erandina hüvitist taotleda kolme aasta jooksul pärast täisealiseks saamist, kui juhtum ei olnud varem menetlusse jõudnud. Seega on nii, et kui inimene küsib abi kas 22- või näiteks 28-aastaselt või isegi 35-selt, siis ta seda hüvitist ei saa. On millele mõelda.
Lõpetuseks mõttekäik Varro Vooglaiult, kes juhtis riigikogus tähelepanu sellele, et kuigi seadusega ette nähtud karistused on päris karmid, siis sageli on probleemiks hoopis see, et rasketes kuritegudes süüdimõistetud pääsevad vangistusest. Kohus mõistab küll inimese süüdi ja ka viieks aastaks vangi, aga jätab selle täitmisele pööramata. Toetan Vooglaiu soovitust vaadata üle ka see, milliste kuritegude puhul ei tohi karistada üksnes tingimisi vangistusega.