Inimesed ei peaks vahetama omavahel hoiatusi ega planeerima koju jõudmist selle järgi, kas keegi võib neile bussist järele tulla.
Käisin hiljuti ühes gümnaasiumis rääkimas seksuaalsest ahistamisest ja sellevastasest võitlusest. Rääkisime noortega sellest, kuidas ahistamist ära tunda, milline käitumine ületab piire, kuidas ennast ja teisi kaitsta ning kust abi otsida.
Ka sealsed õpilased jagasid oma kogemusi nüüdseks kurikuulsaks saanud Bussipoisiga, kes on noori naisi ahistanud ja jälitanud juba aastaid. Nad küsisid minult siiralt, miks politsei midagi ei tee, kui see inimene on tegutsenud aastaid ja tema käitumisest räägitakse üha uuesti.
Sellele küsimusele peab olema võimalik vastata. Mitte ainult neile, kes on pidanud oma igapäevaseid liikumisi ja käitumist muutma, vaid kõigile, kes tahavad Tallinna avalikus ruumis liikuda, kartmata ahistamist või jälitamist.
Ajakirjanduses avaldatud lugude järgi on inimesed kogenud soovimatut pealetükkivat suhtlust, korduvat sõnumite saatmist, bussis ja tänavatel kuni koduni jälitamist ning agressiivset käitumist pärast tutvumiskatsete tagasilükkamist. Mõned kirjeldatud juhtumid ulatuvad aastate taha.
Omaette kõnekas on see, et paljudes kirjeldatud olukordades pole kannatanud tundnud, et kõrvalised inimesed neid aitaksid. Üksinda ahistamise sihtmärgiks sattumine on hirmutav, aga sama hirmutav võib olla teadmine, et ümberringi on inimesi, kes näevad toimuvat ega sekku.
Inimesed ei peaks vahetama omavahel hoiatusi ega planeerima koju jõudmist selle järgi, kas keegi võib neile bussist järele tulla. Veel vähem peaksid nad tundma, et abi küsimiseks peavad neil juba enne olema kõik vajalikud tõendid.
Kui sama inimese käitumise kohta koguneb aastate jooksul üha uusi kirjeldusi, peab süsteem suutma neid käsitleda tervikuna. Korduvate pöördumiste puhul peab olema võimalik märgata mustrit, hinnata riske ja otsustada, milliseid samme saab astuda edasise kahju ennetamiseks. Kannatanud peavad teadma ka seda, mis nende pöördumisest edasi saab.
Siin on oma vastutus nii riigil kui ka kohalikul omavalitsusel.
Politsei ülesanne on hinnata, kas kirjeldatud käitumises on kuriteo tunnuseid, uurida juhtumeid ning sekkuda seaduses ette nähtud alustel. Kui ühe inimese kohta tuleb eri inimestelt korduvaid teateid, on oluline, et neid ei vaadataks üksteisest täiesti lahus. Üks sõnum võib tunduda vähetähtis, kuid korduv soovimatu kontakti otsimine, füüsiline jälitamine, ähvardamine ja inimese koju või töökohta ilmumine võivad koos anda hoopis teistsuguse pildi.
Selleks on vaja, et kannatanud saaksid lihtsasti teatada ka juhtumitest, mille puhul nad pole kindlad, kas tegemist on kuriteoga. Samuti tuleb avalikult selgitada, milliseid tõendeid koguda, kuidas neid turvaliselt säilitada ja millised on järgmised sammud. Kui politsei ei saa mõnes olukorras menetlust alustada või jätkata, peab inimene saama arusaadava selgituse, mitte jääma teadmatusse.
Tallinna linn ei saa seejuures vastutust üksnes politseile üle anda. Linn korraldab ühistransporti ja saab kujundada selle turvalisust puudutavaid töökorralduslikke lahendusi. Transpordikorraldajad, bussijuhid ja munitsipaalpolitsei peavad teadma, kuidas reageerida, kui reisija teatab ahistamisest või jälitamisest. Mupo ei asenda politseid kriminaalasjade uurimisel, kuid saab oma pädevuse piires aidata rikkumistele reageerida ning teha koostööd teiste asutustega.
Kui sotsiaaldemokraadid kuulusid Tallinna linnavalitsusse, vedasin eest ahistamisvaba linnaruumi töögruppi, kus töötasime koos valdkonna ekspertidega välja ettepanekud avaliku ruumi turvalisemaks muutmiseks. Eeltöö olukorra parandamiseks on tehtud. Nüüd tuleb ettepanekud ellu viia.
Esiteks tuleb muuta ühissõidukis abi kutsumine lihtsaks. Bussijuhid vajavad selgeid tegutsemisjuhiseid ja väljaõpet, kuidas ahistamisest teatamise korral reageerida. Samuti peab olema tagatud, et juhtumiga seotud kaamerasalvestised saaksid vajaduse korral õigel ajal säilitatud ja politseile edastatud.
Teiseks tuleb muuta turvalisus avaliku ruumi kavandamise loomulikuks osaks. Töögrupis pakkusime välja turvalisuse auditid, parema valgustuse ja nähtavuse ning turvalisemad ühissõidukipeatused ja ootealad. Turvalisusega tuleb arvestada juba ruumi planeerides, mitte hakata probleemidele lahendusi otsima alles pärast seda, kui inimesed on kogenud ahistamist või vägivalda.
Kolmandaks tuleb parandada ametkondade koostööd ja kasutada kogutud infot korduvate probleemide tuvastamiseks. Juhtumite ajalis-ruumiline kaardistamine aitab märgata, kus ja millal ohutusprobleeme esineb, ning suunata sekkumised tegeliku vajaduse järgi. Sama põhimõtet tuleb rakendada korduvate ahistamisjuhtumite puhul, et eri pöördumistest saaks kujundada tervikpildi, järgides samal ajal seadust ja isikuandmete kaitset.
Ka mujal Euroopas on otsitud praktilisi lahendusi. Londonis teevad ühistranspordikorraldaja Transport for London ja politsei ahistamise ennetamiseks koostööd ning pealtnägijatele õpetatakse, kuidas turvaliselt sekkuda. Prantsusmaal on ühissõidukites ahistamisest teatamiseks loodud eraldi teavituskanalid, et nii kannatanud kui ka pealtnägijad saaksid abi kiiresti kutsuda (Prantsusmaa avalike teenuste juhend).
Eestil pole vaja neid lahendusi üks ühele kopeerida. Küll aga tuleb võtta üle põhimõte, et ühissõidukites turvalisuse tagamine on transpordikorraldaja ja politsei ühine töö ning abi küsimine peab olema lihtne ka siis, kui inimene on hirmul või ei tea, kas juhtum vastab kuriteo tunnustele.
Sama oluline on ühiskonna hoiak. Kui keegi näeb avalikus ruumis ahistamist, ei pea ta tingimata astuma agressiivsele inimesele otse vastu. Ta saab pöörduda näiteks bussijuhi poole, kutsuda abi, minna kannatanuga rääkima või teatada juhtunust politseile. Sekkumine peab olema turvaline, kuid täielik ükskõiksus ei tohiks olla ühiskondlik norm.
Kannatanud peavad teadma, et ahistamine pole nende süü ning abi otsimine on õigustatud ka siis, kui nad pole kindlad, kuidas juhtunut nimetada. Samal ajal tuleb ametiasutustel anda inimestele põhjus uskuda, et pöördumine toob kaasa sisulise reageerimise.
Kui gümnaasiumiõpilased küsivad minult, miks politsei ei sekku, kui sama inimese käitumine on olnud probleem aastaid, ei piisa vastusest, et iga juhtumit tuleb eraldi hinnata. See on õigusriigis vajalik põhimõte, kuid see ei vabasta asutusi kohustusest teha koostööd, märgata korduvaid juhtumeid ja kasutada olemasolevaid võimalusi riskide vähendamiseks.
Tallinna linn peaks koos transpordikorraldajate, mupo ja politseiga vaatama üle, kuidas ühissõidukites ahistamisest teatamine, juhtumitele reageerimine ja tõendite säilitamine praegu toimivad. Politsei peab omakorda tagama, et korduvate pöördumiste korral hinnatakse juhtumeid tervikuna ning kannatanud saavad tagasisidet ja vajalikku tuge.
Me ei saa jätta turvalisuse tagamise ülesannet inimeste endi õlule. Bussiga sõitmine ja avalikus ruumis liikumine peavad olema tavaline osa kooli, tööle või koju jõudmisest, mitte olukord, kus tuleb pidevalt hinnata, kes sind jälgib ja kas keegi tuleb sulle peatuses järele.
Kui inimesed on aastaid pidanud üksteist hoiatama, on aeg, et ka institutsioonid hakkaksid omavahel paremini suhtlema. Turvalisus ei tohi sõltuda sellest, kui palju julgust, aega ja tõendeid üks inimene suudab ise koguda. See on vastutus, mida peavad kandma nii linn kui ka riik.
Natalie Mets: kui sama meest kardavad aastaid kümned noored naised, võiks keegi lõpuks sekkuda!