Nüüd kui riigikogu valimised on lähenemas, hakkavad ka erakonnad vaikselt avalikustama oma valimisprogramme, kus on olulisel kohal pakutud lahendused majanduse ja elukalliduse probleemidele. On selge, et kõik opositsioonierakonnad näevad selles võimalust kasutada ära praeguse koalitsiooni vigu ja nõrku otsuseid.
Tekib aga küsimus, kas parempoolsetel opositsioonierakondadel on tegelikult toimiv plaan, millega Eesti majandust parandada? Samal ajal kui Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond pakuvad välja konkreetseid maksumuudatusi ja reforme, jäävad Isamaa ja Parempoolsete makse ja riigi toimimist puudutavad lubadused pigem populistlikult lakoonilisteks hüüdlauseteks.
Alates taasiseseisvumisest on Eestis majanduspoliitika olnud alati väga neoliberaalne: lihtsad ja ühetaolised maksud, õhuke riigiaparaat ning vähe regulatsioone ehk kunagine Reformierakonna nägemus Eestist. Täpselt samal majanduspoliitikal põhinevad ka Isamaa ja Parempoolsete ideed. Selline mudel on teinud Eestist majanduslikult eduka riigi, eriti arvestades meie alguspunkti.
Kuid väga neoliberaalne majandusmudel ei ole lasknud sugugi kõigil sellest edust osa saada. Eurostati andmete järgi on Eestis võrreldes Euroopaga märksa madalamad palgad, samuti suurem ebavõrdsus ja vaesus. Näiteks mediaantunnipalk Eestis moodustab alla kahe kolmandiku ELi keskmisest näitajast ning 2022. aastal oli madalapalgaliste osakaal pea 50 protsenti suurem kui ELi keskmine: kui Euroopa Liidus tervikuna teenis vähemkui kaks kolmandikku riigi mediaanpalgast 14,7 protsenti hõivatutest, siis Eestis oli selliste töötajate osakaal koguni 21,2 protsenti.
Rohkem vaesust
Samuti on Eestis suurem suhtelise vaesuse määr kui ELis keskmiselt (21,8 protsenti vs 20,9 protsenti 2025. aasta seisuga, millega asetume 8. kohale 27 ELi riigi seas), ja madalam ostuvõime – Eesti SKT inimese kohta, võttes arvesse ostuvõimet, oli eelmisel aastal vaid 79 protsenti ELi keskmisest (võrdluseks, veel 2021. aastal oli vastav näitaja 85 protsenti).
See tähendab, et kuigi meie ettevõtluskeskkond on väga konkurentsivõimeline, ei genereeri need ettevõtted tihti suuremat heaolu rahvale, vaid pigem aitavad kaasa majanduslikule lõhestatusele. Paljuski meie „vabast ettevõtluskeskkonnast“ tekitatud majanduslik ebavõrdsus on Eesti üks suuremaid probleeme: nii palkade, kuid eriti just vara ja jõukuse jaotumine ühiskonnas on võrreldes Euroopaga väga tasakaalust väljas.
2024. aastal kuulus Eestis rikkaimale 5 protsendile elanikkonnast tervelt 39,8 protsenti kogu ühiskonna netovarast, samas kui vaesemale 50 protsendile elanikkonnast vaid 9,3 protsenti. See tähendab, et suisa poolel Eesti elanikest ehk rohkem kui 650 000 inimesel on kokku 4,3 korda vähem vara kui vaid umbes 65 000 kõige jõukamal. Seega, kuigi Eesti majanduskasv ning ettevõtete edukus on olnud märkimisväärne, näeme, et puuduvad tingimused, et heaolu jaotuks võrdselt ning jõuaks päriselt suure osani ühiskonnast.
Eestis ei võida keskmine inimene majanduskasvust, kui pole mehhanisme, mis aitaks tal sellest kasvust osa saada. Selle tulemusel koondub neoliberaalses majanduses kasv vaid üksikute „võitjate“ kättesse, samas suur osa elanikkonnast vaesub. Kasu saavad põhiliselt suurfirmad ning rahvas jääb varem või hiljem hätta.
Eriti praegustel ebakindlatel aegadel tekib küsimus, kas saame jätkata sellise majanduspoliitikaga, mis ei aita tavainimest raskes olukorras. Eesti, mis on tugevalt lõhenenud üksikuteks võitjateks ja paljudeks kaotajateks, ning ühiskond, milles keskmine inimene tunneb end ilmajäetuna, on soodne pinnas populistidele ja pahatahtlike väliste jõudude mõjutustegevuseks. Majanduskeskkonna soodsus ettevõtlusele võib küll tuua rohkem kasumit ja soodustada investeeringuid, kuid sellest saadav heaolu ei jõua Eestis tegelikult laiema ühiskonnani.
Kuidas päriselt plaanitakse majanduslikke probleeme lahendada?
Seepärast oleks oluline aru saada, kuidas Isamaa ja Parempoolsed plaanivad tegelikult majanduslikke probleeme lahendama asuda. Kui nende lähenemine on pelgalt kärped, mida sisuliselt ei saa teha ilma tervishoiu, hariduse või pensionite kallale minemata (sest need ongi koos riigikaitse ja taristuga riigieelarve suurimad kuluread), ei ole loota paremat tulemust keskmisele inimesele kui Reformierakonna juhtimisel.
Neoliberaalsest ideoloogiast kannustatud valikud, nagu kogu rahvast mõjutanud käibemaksutõus ja arsti visiiditasude tõus, on pannud koorma järjest enam ühiskonna vähem kindlustatud osale. Lahendada ajalooliselt suurt riigieelarve defitsiiti peenhäälestuse ja komakohtade liigutamisega on naiivne. Vaja on väärtuspõhiselt teistsugust lähenemist.
Vasakpoolsetel erakondadel on lahendus olemas: need üksikud võitjad, kes on Eesti majandussüsteemist viimastel aastatel enim kasu lõiganud, peaksid andma senisest suurema panuse riigi ülalpidamisse. Nii saame teha ettenägelikke ja kaalutletud investeeringuid kärbete asemel ning hoida sotsiaalteenuseid Euroopa riigi väärilisel tasemel. Tegemist ei ole mingisuguse uue ideega, näiteks astmeline tulumaks on kasutusel enamikus Euroopa riikides.
Need muudatused parandaks eelarveolukorda ja aitaks kaasa võrdsema ühiskonna loomisele, kus üldine kasv jõuab keskmise eestlaseni. Isamaalt ja Parempoolsetelt kuuleme seevastu umbmäärast juttu kärbete ja madalamate maksude kohta, mis jätkavad meie kinnijooksnud neoliberaalset majandusmudelit. See aga ainult süvendab lõhestumist ühiskonnas ja teeb meid praegusel pingelisel ajal järjest haavatavamaks. Peame alustama tõsist diskussiooni, et muuta oma majandusmudel kaasaegseks ja kogu ühiskonnale sobivaks.
MAJANDUSMUDEL VAJAB UUENDUSKUURI | Ako Monticelli: vara ja jõukuse jaotumine on tasakaalust väljas