Mitmed uuringud rõhutavad, et turvalisuse tagamiseks peab sekkumine olema kiire, otsustav ja ohvrit säästev. Kui vägivallatseja eemaldatakse kodust, jääb ohvrile tema kodu, asjad ja sotsiaalne keskkond. Samuti saavad lapsed jätkata harjumuspärast elu.
Eestis on lähisuhtevägivald endiselt suur probleem – 2024. aastal said piirkondlikust ohvriabist abi 3435 inimest. Spetsialistide hinnangul ja üle-Euroopaliste uuringute tulemusi vaadeldes võib tegelik arv olla palju suurem – keskmiselt langeb oma kodus rünnaku ohvriks 10 000 naist aastas.
Ent kui kannatanud lõpuks abi otsivad, tabab neid uus hoop: neilt (vaikimisi) oodatakse, et nemad lahkuvad kodust – sageli koos lastega, ilma kindla elukoha, sissetuleku või tugivõrgustikuta. Nad saadetakse varjupaika. Samal ajal jääb vägivallatseja koju, oma igapäevase elu ja asjade keskele, justkui mitte midagi poleks juhtunud.
See loogika on vale. Me peame muutma oma arusaama: vägivalla korral peab kodust lahkuma vägivallatseja, mitte ohver.
Seadus lubab, aga praktika lonkab
Eesti seadused võimaldavad tegelikult juba praegu vägivallatseja kodust eemaldamist. Karistusseadustiku teine jaotis lubab tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise eest karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Samas kui teise inimese tervise kahjustamise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab vägivallatseja vahistamist ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel võib kohus kehtestada ka elukohast kõrvaldamise määruse.
Politseil on võimalik anda ajutine ettekirjutus vägivallatsejale kodust lahkumiseks kuni 48 tunniks. Ent praktikas kasutatakse seda võimalust harva. Liiga tihti on ikka ohver see, kes lahkub – tema, kes on niigi kannatanud.
Vägivald ei tohi tuua kasu selle toimepanijale
Kui ohver kaotab kodu ja turvatunde, samal ajal kui vägivaldne partner jääb alles, saadame ohtliku ühiskondliku sõnumi: vägivald tasub end ära. Vägivaldse isiku jaoks pole tagajärgi – tema ei asu ennast kaitsma –, vaid ohver peab asuma tõendama, et tema osas on toime pandud vägivald. Süütuse presumptsioon on muidugi ainuõige, kuid koduvägivalla osas on trumpkaardid vägivallatseja peos. Ohvrit aga karistatakse kahekordselt – esiteks vägivallaga, teiseks sellega, et ta peab oma elu ümber korraldama.
Mitmed uuringud rõhutavad, et turvalisuse tagamiseks peab sekkumine olema kiire, otsustav ja ohvrit säästev. Kui vägivallatseja eemaldatakse kodust, jääb ohvrile tema kodu, asjad ja sotsiaalne keskkond. Samuti saavad lapsed jätkata harjumuspärast elu.
Laste heaolu nõuab samuti uut lähenemist
Koduvägivalda pealt nägevad või kaaskogevad lapsed kannatavad tihtipeale sügavaid psühholoogilisi traumasid. Kui nad peavad lisaks sellele kaotama oma kodu, harjumuspärase ümbruse ja minema emaga varjupaika, võimenduvad nende kannatused. Vägivallatseja eemaldamine kodust kaitseb ka laste vaimset tervist.
Mida on vaja muuta?
- Politseil peab olema selge volitus ja harjumus vägivallatseja kohe kodust eemaldada. 48 tunni reegel peab arenema paindlikumaks ja juhtumipõhiseks.
- Kohtud peavad menetlema elukohast kõrvaldamise taotlusi kiiremini ja senisest järjekindlamalt.
- Ohvrile tuleb tagada igakülgne tugi tema enda kodus, mitte varjupaigas.
- Vägivallatsejale peab järgnema mitte ainult eemaldamine, vaid ka järelvalve, vajadusel sundnõustamine või ravi.
Meil on aeg teha põhimõtteline muutus. Vägivald võtab ära õiguse kodus edasi elada. Ühiskondlikult ei tohi me enam esmaselt mõelda, kas naisel, kes on kogenud partneri poolt vägivalda, on kuskile minna. Ka siis, kui juriidiliselt on kodu omanik vaid meespool ja kooselu pole registreeritud varaühisuse sättega. Esimene samm peab olema ohvri kaitsmine ja agressori ühisest kodust eemaldamine. Ühiskond peab saatma selge sõnumi – me seisame ohvri poolel.