Kui sa seisad rahvarohkel tänaval, käed külmetavad, süda puperdab ja su ees on inimesed, kes on tulnud siia, sest neil on ühine valu, siis sa mõistad see ei ole lihtsalt karjumine. See on hetk, mil inimene, kes on aastaid tundnud, et teda ei kuulata, avab suu ja loodab, et keegi teda lõpuks kuuleb. Aga kas see piisab? Kas sellest, et me seisame siin, saab mingit muutust?

Just selle küsimusega astusin ma vastu ühele olulisemale hetkele oma elus üliõpilaste meeleavaldusele, kus Jürgen Ligi ütles, et karjumine ei too meile raha juurde. Need sõnad jäid mind kummitama. Mitte sellepärast, et need oleksid valed, vaid sellepärast, et need näitasid, kui vähe mõistetakse seda, mis toimub meeleavalduse taga kinniste uste taga, kus tegelikult sünnib muutus või sureb lootus.

Käisin üliõpilaste meeleavaldusel, kus Jürgen Ligi ütles, et karjumine ei too teile raha juurde. Väites sellega, et see, et me siin oleme, ei tee mingit muudatust. Ise olen juba peaaegu kaks aastat tegelenud meeleavalduste korraldamisega  täpsemini on minu töö olnud noorte pilgu jagamine, politseiga läbi rääkimine, linnaga kokku leppimine ja meeleavalduse korra pidamine ning ka pärast selle taga järge jälgimine. Minu kõige suurem meeleavaldus, kus ma olin korraldaja, oli metsa meeleavaldus, kus osales rohkem kui 1000 inimest. Lisaks olin ka tugiisik üliõpilaste meeleavalduses ehk olin nende soovitaja, mida kuidas teha ja mida oleks mõttekas teha, aga mida mitte. Olen aru saanud, et jah, ainult karjumisest ei piisa, vaid see on esimene samm, kuidas midagi muuta.

Alguses räägime üldse meeleavalduse tagapoolest ehk mis toimub kinniste uste taga täpsemini inimestest. Kuna see on kõige tähtsam, kuna sellest sõltub, kas midagi juhtub või see lihtsalt kaob. Minu kogemusel saan öelda, et meeleavaldusel on rohkem mõju ja mõtteid, kui selle taga on inimesed, kes on terve südamega selle teemaga kaasas. Lisaks sellele sõltub ka inimeste kogemus, kes seda korraldavad, ja ka nende eesmärk kuna kui on eesmärk lihtsalt meeled valdada ilma mingi suurema tagajärjeta, siis see on jah natuke mõttetu, aga kui seal on ikka mingi tagajärg, näiteks seadusemuudatus, siis on teine asi. Lisaks on küsimus ka selles, kas need inimesed, kes seda korraldavad, suudavad ka kasutada seda meeleavaldust enda heaks, kuna kui nad ei tea, mida teha, kellega rääkida ja kus pressida, et saada tulemust, siis on see enda ja teiste aja raiskamine

Sellise meeleavalduse korraldus algab tegelikult juba kuu aega varem (mitte alati mõnikord võib olla ka paar nädalat enne). Kõigepealt otsitakse tiim ja jagatakse ära, kes mida teeb. Näiteks kes vastutab selle eest, et enne meeleavaldust tulevad välja arvamuslood, kes räägib poliitikutega, kes otsib kõnelejaid, kes vastutab reklaami eest, kes vastutab sisulise poole eest ja ka see, kes vastutab plakatite ja flaierite eest. Sinna sisse läheb kindlasti ka meie eelarve ja tehnika. Ja siis ka see, millega mina alati tegelen selle koha peal korralduse küsimustega. See kõik protsess on väga kurnav ja raske, kuna on vaja teha palju ühe kuu jooksul ja rääkida paljude inimestega. Kuid ütlesin ka, et minu valdkonna kõige raskem osa oli tegelikult see mõte nädal enne, et keegi ei tule, ja ka see, kui palju kollaseid veste on vaja (lisaks ka aja küsimused koha peal ja tehnika). Siis kui tegu on inimestega, siis sa ei saa kunagi valmis olla mingiteks olukordadeks. On olnud nii kogemusi kus olin pidanud inimest meeleavlduseld eemaldama ja ka selliseid kus inimesed rääkisid kui õnnelikud nad on et see oli koraldatud. Kui ma hakkasin praegu selgitama, mis etapid selle taga peituvad, uskuge, teil hakkab pea valutama, aga see on seda väärt, kuna kui vaatad inimeste nägusid ja nende lootust, et see toimub, sa saad aru, kui tähtis see on.

Ma võin siis rääkida teooriast nii palju kui tahan, aga kus on päris elu näited? Minuga kõige rohkem seotud näide on see sama metsameeleavaldus pärast seda meeleavaldust tuli rahvaalgatus samal teemal, lisaks toimusid kohtumised ministeeriumidega ja ka poliitikutega, kes seda teemat ikka veel peavad riigikogus. Või kui minna kõige paremate näidete juurde, siis kas õpetajate palk või põllumehed. Kui alustame põllumeeste näitest, siis me praegu näeme, et kui EL-i raha jagati, siis kõige suurem osa läks sinna. Või kui me räägime õpetajate palgast, siis tänu nende streikidele ja meeleavaldustele tänaval lõpuks ometi liigutakse sinna, et see probleem muuta, ja juba esimesed pakkumised on tehtud, kuid pakkumine riigi poolt on ikka väga väike ja see isegi ei ole palgatõus, vaid inflatsiooni tagajärgede minimeerimine.

Meeleavalduses ei ole ainult karjumine, vaid selle taga on suurem mõte. Kui inimesed tulevad õue ja karjuvad, siis see paremini näitab ministritele, et inimesed ei nõustu, ja näitavad oma võimekust enda huve kaitsta. See on palju mõjukam kui mingi rahvaalgatus, mida saab lihtsalt kasti panna, või mingi sotsiaalmeedia postitus, mille saab silmad kinni panna. Aga kui õues on 300+ inimest, siis seda ei saa ignoreerida, kuna nad kohtuvad nendega näost näkku. Arvan, et eestlastel oleks vaja rohkem tulla õue ja kaitsta enda huve ning öelda inimestele näkku, et see meile ei meeldi  ja see, et lootus on olemas.

Alisa Sinani: meeleavaldus ei ole ainult karjumine – see on esimene samm