Pärast Riigikohtu otsust jätta TikToki otseülekandes vaatajaid mõnitanud ja solvanud kasutaja trahvimata võib tekkida ekslik tunne, et sotsiaalmeedias võibki nüüd kõike lubada, sest see pole avalik ruum.
Tegelikult pole otsuses mitte viide karistamatusele, vaid tõdemus, et kehtiv õigus ei ole digimaailma eripäraga sammu pidanud. Muuta internet korrakaitseseaduse tähenduses „avalikuks kohaks“ on pehmelt öeldes problemaatiline, kuid see ei tähenda, et seal võiks kedagi solvata, ähvardada või kiusata. Meil on olemas seadused ja võimalused sellise käitumisega tegelemiseks ning lisaks tuleb mõelda, kuidas digikeskkonna eripära arvestades neid veelgi tõhusamaks muuta.
Kontrollimatu pole, kuid teha saab rohkem
Füüsilist avalikku ruumi – tänav, park, ühissõiduk – on mõtestatud keskkonnana, kus inimesed viibivad paratamatult koos ja kust ei ole võimalik kiiresti lahkuda. Digiruumist võiks tehniliselt justkui kiirelt välja lülitada, kuid samal ajal teame kõik, et päriselus ei suuda me sellest keskkonnast lihtsalt „välja astuda“. Eriti noorte jaoks on internet osa igapäevasest eluruumist – suhtlemisest, õppimisest, identiteedi kujundamisest. Seetõttu võib internet küll juriidiliselt mitte olla avalik ruum, kuid meie teadvuses toimib ta üha enam just sellisena.
Kuid kui internet oleks võrdsustatud ka seaduses avaliku ruumiga, peaks politsei hakkama tegelema pea iga digisuhtluses toimunud vaidluse, solvangu või terava väljaütlemisega, mis ei ole ilmselgelt mõistlik ega jõukohane. Vaadakem või karistusseadustiku §55 loetelu. Tegevusi, mida võib pidada häirivaks on internetis rohkelt. Isegi konflikt kahe inimese vahel kommentaarijärjekorras võiks käsitleda kui „avaliku korra rikkumist“.
Kas otseülekanne peost, kus alkoholi tarbitakse, oleks avalikus kohas alkoholi tarbimine? Millal muutuks müügikuulutus ja vestlus Facebookis pealetükkivaks kauplemiseks? Need küsimused ei ole niisama illustratiivsed, vaid ilmestavad, et füüsilise ruumi paragrahvi ei saa digimaailma otse otsa tõsta.
See ei tähenda, et internet oleks õiguslikult kontrollimatu ala. Nii karistusseadustik kui tsiviilõigus võimaldavad tegeleda ja vastutusele võtta neid, kes ähvardavad, solvavad, levitavad valeväiteid. Nõuda saab solvava sisu eemaldamist, esitada kahju hüvitamise nõue ja loomulikult pöörduda politsei poole. Internet ei ole seadusevaba tsoon, isegi kui avaliku korra rikkumise paragrahv seda ei kata.
Töös on eelnõu, mis käsitleks selgemalt küberkiusamist. Lisaks tuleks lõpuks vastu võtta vaenukõne eelnõu, mis käsitleks kuriteona neid raskemaid juhtumeid, kus avalikult õhutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele mõne inimrühma või selle liikme vastu ning kus selline üleskutse võib viia vägivallani või tekitab olulise ohu ühiskonna turvalisusele.
Platvormidele suurem roll
Digimaailma teeb aga eriliseks mitte ainult see, mida inimesed teevad, vaid ka see, mida platvormid võimendavad. Olen varem tähelepanu juhtinud, et sotsiaalmeedia pole pelgalt neutraalne kohtumispaik. Digikeskkonnas ei määra suhtluse tooni ainult inimesed ise, vaid ka platvormide algoritmid.
Süsteem eelistab emotsionaalset ja konfliktset sisu, mis toob rohkem reaktsioone, kuid loob ka rohkem toksilisust. Seetõttu ei saa vastutus lasuda ainult kasutajatel. Platvormid peavad piirama kahjuliku sisu levikut, tegema oma algoritmid läbipaistvamaks ja andma inimestele rohkem kontrolli selle üle, mida nad näevad. Reaktsioon kaebustele peab olema kiirem – kui sisu on ilmselgelt vastuolus seaduste või platvormi enda reeglitega, tuleb tegutseda.
Selles on Euroopa Liidul võtmeroll. Üksikriigil on tehnoloogiahiide pea võimatu mõjutada, kuid EL on DSA ehk digiteenuste määrusega juba algust teinud. Vajadusel peab liit olema veelgi nõudlikum, eriti algoritmilise vastutuse ja kahjuliku sisu eemaldamise küsimustes.
Lahendus ei pruugi olla interneti kuulutamine avalikuks ruumiks, vaid tänapäevasemad digireeglid ja tugevam platvormivastutus. Internet peab jääma vaba mõttevahetuse kohaks, kuid vabadus ei tähenda õigust teisi alandada või ohustada.